Seekord siis eurolaulud. Otseseid ämbreid ei olnud, aga ka õnnestunud esitusi oli suht vähe. Kolme parimana võiks mainida Maarja ja Ifi duetti (“Kaelakee hääl” on ka Kaku arvates parim Eesti eurolaul), Padarit ja Bentonit (sümpaatne ja energiline esitus) ning Inest (väga hea klapp bändiga). Silvi ja Marju on Eesti muusika raudvara, kuid nendel polnud õiget laulu. Poolteist Vanilla Ninjat (mis tegelikult on juba ammu bändina üksainus Lenna) jäi veidi lahjaks, teine väga hea omaaegne eurolugu “Diamond of Night” jäi pidama Evelin Samueli kergelt roostes oleku taha. Ning Lenna ja Pearu duett oli ilus ja kvaliteetne, ent tiba elutu.
Siia saatesse oleks ise pannud mõne loo asemele Evelin Samueli “Unistuse igavesest päevast”, mõne Janika Sillamaa loo kõige esimesest euroaastast või miks mitte ka Iiris Vesiku möödunudaastase “Ice Cold Story”. Kui pulli oleks tahtnud saada, oleks võinud minna ka Rannapi geniaalselt lollakas “Opera On Fire” (süüdimatult lamiseva Joel De Luna ja taustal üürgava Estonia raskekahurväega).