Viimase lemmiklaulusaate puhul tuleb ilmselt nentida, et Rannap on Eesti mastaabis geenius küll. Nii juhtus ka, et tänased mõlemad edasiläinud (väga head) lood olid tema kirjutatud. Aga kokkuvõttes oli jälle hea saade – ühtegi täiesti siia mittekuuluvat lugu ei tundunudki olevat.
“Rahu” Birgiti esituses oligi selgelt parim etteaste (laulu ja esineja kombinatsiooni mõttes; tegu oli suuresti sama arranžeeringuga, mis kõlas “Laulud tähtedega” saates – oleks võinud Tsahkna kah laulma tuua, selle asemel et Toompeal jama ajada). Koit Toome Joala-emulatsioon oli muidugi ka tasemel. Meeldis ka Maarja tõlgendatud “Vana vaksal” (Rannapi kolmas lugu samas saates!) – tüdruk hakkab üha enam meenutama Barbra Streisandi, nii väliselt kui ka sisemiselt (BTW, see on mõeldud tunnustusena). “Nii vaikseks kõik on jäänud” on muidugi tipplugu, ent Liisi Koiksoni esitusel oli vähem isikupära kui Birgitil.
Kakul on endiselt mingi kiiks Valgrega. Võiks nagu stiililt klappida, aga ei – kõigis lugudes on mingi sügavalt häiriv komponent sees, mida on isegi raske sõnastada (võimalik, et ei istu Valgre harmooniakäsitlus). Mõistusega võin kuulata, südamega mitte. Nii ka täna – ja et ka Evelin Samueli esitus polnud just parim, pidasin lausa pöialt, et see lugu edasi ei läheks.Mitte et see halb oleks, aga kõik teised tundusid etemad. Isegi “Vana pildiraam” – iga teise esitaja puhul oleks see tõsine “Suveniiri”-kategooria sült, Silvi aga suudab selle elusaks laulda.
Kahju, et Siiri Sisask viimasel ajal vähe laulnud on, see oli Alenderi kummitusliku “Teisel pool vett” juures paraku tunda. Ei oskagi öelda, kes seda laulma pidanuks… Teisalt aga võib Joel F. Steinfeldt olla eraelus mida iganes, aga laulda ja show’d teha oskab ta ikka – “Tiigrikutsu” oli tõeliselt mõnuga tehtud number.
Finaal järgmisel nädalal saab ilmselt olema tõeliselt mõnus kontsert. Ja selle kogumikplaadi peaks ka hankima.