01.2012 arhiiv

Siga ja seened

28.01.2012

Seekord katsetas Kakk erinevates söögikohtades palju nähtud seentega sealiha tekitamist. Tuli välja küll.

Vaja läheb:
* ca 1kg sealiha (siin oli Rimi karbonaad)
* üks pirakas sibul
* poolik karp šampinjone
* pool suurt pakki (=väike pakk) hapukoort
* juustu (viilutatud või riivitud)
* soola ja pipart

Sealiha sõrmejämedusteks viiludeks, läbi vasardada, mõlemale poole soola ja pipart riputada ja fooliumiga ahjuplaadile panna. Lihaviilude peale käivad viiludeks lõigatud seened ja sibul. Sinna peale hapukoort ning kõige peale juustuviil (või riivjuustu). Küpseb ahjus 200 kraadi peal ca pool tundi (sõltub ahjust).

Kõrvale tegime kartuliputru, aga kindlasti võib ka muid lisandeid kasutada. Sünnib väga hästi süüa.

Soovitus

27.01.2012

Isand Jaak Leer kirjutas kunagi raamatu [L] “Savumees Einaril on kogu aeg buss katki”.  Nüüd oleks hea aeg kirjutada järg – [L] “Kinumees Mardil on kogu aeg Facebooki ruum täis”.

Taanis külas, 2

24.01.2012

(jätkub)

Pühapäeva hommikul sai Vita perega käidud Põhjamere ääres Bad Svinkløvi  “kuurorti” vaatamas, see pidi olema taanlaste seas armastatud suvituskoht, ehkki võrreldes meie  randadega on see veelgi jahedam ja ka kivisem. Ilm oli üsna jahe ja tuuline, kuid Vita ja Kristian tuhnisid mõlemad jupp aega usinasti rannal ringi ning otsisid ilusaid kive (seal leidus neid üksjagu –  vahel pidi isegi merevaiku kohtama). Seejärel kolasime veel Løgstøri ääres Limfjordi kallastel ja uudistasime kohalikke paiku, lõunaks läksime aga veel korra Vita vanemate juurde.

Õhtupoolikul asutasime end tagasi Silkeborgi poole. Vita viis meid tee peal ka enda kodukirikust läbi – Malle kirik (täitsa eesti nimi ju) on ehitatud pronksiaegsete kalmete naabrusse ning on hästi armas maakirik, nagu meilgi neid leida võib. Ja erinevalt meie omadest on seal siiamaani võti lukuaugus ja kõik soovijad saavad sisse minna (paraku on seda ka kurjasti kasutatud – mõne aja eest pandi sealt kirikuriistad pihta. On ikka mõnel peakuju…). Kiriku aias aga puhkavad Vita õde ja vend, käisime ka nende haual. Kui olime aiast välja astunud, tuli eemal mere kohal korraga loojuv päike pilvede tagant välja – Vita ütles, et vend tervitab meid…

Tagasi koju jõudsime juba pimedas ning Kris otsustas seekord söögitegemise asemel lihtsama lahenduse kasuks – pitsa oli muide just Williamile eriti meeltmööda. Rändamine oli olnud üsna väsitav ning peale sööki vajusime kõik päris kähku ära.

Hommikul läks Kris tööle, meie teised saime end natuke vabamalt võtta. Peale hommikusööki õnnestus meil Hispaaniast meie “vend” Victor Skype’i otsa saada – nii et olime peaaegu et jälle kolmekesi koos. Tuletasime vanu aegu meelde ning tegime koos muusikat – Vita laulis, Kakk saatis klaveril ja Victor jorises skaibi otsas (paraja viivituse kiuste) kaasa. Vaat milleks moodne tehnoloogia kasulik võib olla…

Viimaks oligi aeg hakata tagasi tüürima. Vita ja William tõid Kaku autoga otse Skanderborgi jaama ära, nii et tagasiteel ei pidanud enam ümber istuma. Veel üks kõva kallistamine ja siis tuli juba rongist lehvitada. Loodetavasti jõuab millalgi jälle siia ja ehk vähema kui nelja-aastase vahega.

Kodutee läks rahulikult – nüüd oli sõit hoopis mugavam, pehmete istmetega vagunis olid isegi voolupistikud olemas (samas WiFi oli tasuline ja tellitav läbi ussi sellesamuse, nii et jäi ära). Lennujaama sai aegsasti ja kõik läks libedalt. Väikese torina korras: miks perdillumi pärast peab turvakontrollis püksirihma maha kiskuma?? Igal pool nad seda ei nõua, aga Kopenhaagenis küll. Kes on nii libe sell, et suudab endale plastlõhkeainest püksirihma teha, see on piisavalt libe ka muude asjade jaoks. Rihma pealetoppimine sellises olukorras on aga seaduskuuleka tavakodaniku jaoks äärmiselt nüri tegevus.

Kojulend läks ilusti ja Eesti Õhk jõudis isegi graafikust varem kohale. Taas kord oli Kopenhaageni poolel totter trapp ja Tallinnas kenasti toru vastas, nii et 2:0 Lennarti kasuks. Kuid kui just väga nokkima hakata, siis – ehk saaks ka vahetult lennukiukse ees sellest kitsast sillast midagi laiemat teha? Omal jalal ja hea tasakaaluga liikuja jaoks pole probleem (Kakk sai kah ilusti üle), aga kepi, karkude või ka ratastooliga liikuja jaoks on see siiski takistus. Aga edasiminek on olnud kõva, nii et ehk jõuab varsti ka selle lahendatud.

Kakkmobiil oli A2-parklas täitsa alles (4 päeva puhul tegi enam-vähem sama välja, kas panna auto parklasse või sõita taksoga. Oma tuba, oma luba). Lumi seljast maha ja enne keskööd koju.

 

Taanis külas

23.01.2012

Kakk võttis kätte ja otsustas viimaks taas kord enda taani õde külastada (märkus: õde Taanis ja vend Hispaanias on Kakul alates 1994. aasta Lionsi noortelaagrist Norra mägedes, kus me kolmekesi kahe nädalaga üsna lahutamatuteks kasvasime). Ammu juba oli hoogu võetud, eriti kuna paari aasta eest Vita ja Kristiani perre keegi Williami-nimeline härrasmees juurde ilmus. Tollal jäi eri põhjustel ristsetele minemata, nüüd siis sai kohe peale eksamite lõppu asi ära tehtud. Huvitava detailina: ehkki Kakk on kõvasti rännanud, oli see esimene omast taskust makstud lennureis üldse… Varem oli niipalju töist rändamist ning reiside hinnad ja võimalused polnud vastavuses, nüüd on see Euroopa piires ja piletit ette ostes juba enam-vähem võimalik.

Seega siis reedel algas sõit Tallinnast Eesti Õhuga. Tuleb tunnustavalt märkida, et [L] siin varem virisetud torujama on vähemalt Lennarti lennujaamas nüüd lahendatud ja lennukisse pääsebki mööda Väikeste Lennukite Toru. Igati tubli. Kahjuks aga polnud taanlased samal tasemel ning lennukist välja pidi ikkagi mööda järsku trappi ronima. Suuremat sorti äbiäbi neile seal, Lennarti jaama rahvas aga saab seekord Kakult kiita.

Lend läks ilusti, ainus märkimisväärne asi oli seninähtust kõige vägevam pilvkate – ilm oli Taani kohal päikeseline ja kui pilvedest läbi maanduma hakati, oli tunne, nagu sõidaks jäämägede vahel. Nii selgete joontega, peaaegu käegakatsutavaid pilvi polnud varem näinudki.

Piletiost ja rongilesaamine sujus viperusteta, ent Taanimaal müüakse rongidesse sõidupilet ja istekoht eraldi ning viimast saada ei õnnestunud (reede õhtu värk, suur hulk rahvast sõitis koju). Tulemuseks oli kolmetunnine loksumine rongi tamburis püsti seistes – ühelt poolt oli see igavene keberniit (jalad olid kohale jõudes ikka üsna pakud all), teisalt aga nägi positiivse poole pealt kohalikku elu paremini. Igat sorti karvaseid ja sulelisi käis sealt läbi ning enamasti oli täiesti tavapärane keset põrandat maas või siis ukse ees trepiastmetel istumine. Ja muidugi oli absoluutselt igal tegelasel nutifon näpus, millest siis musa kuulati või midagi mängida toksiti.

Skanderborgis tuli ümber istuda – algselt pidi jääma 6-7 minutit puhveraega, aga kuna rong jäi hiljaks, tuli ennast üsna kiiresti liigutada. Õnneks sai suht nina järgi läbi tunneli õigesse kohta kohale ning 10 sekundit peale rongi sisenemist hakkas see liikuma. Vita oli kogu perega Silkeborgi jaamas vastas ning kohale jõudes ootas suuremat sorti kallistamissessioon… Viimaks oli Kakk taas kord peale 2007. aastat Silkeborgi külje all Gjessøs.

Kaks asja, mida taanlased ülihästi valdavad, on a) kääbikutele läheneval tasemel söögitegemine ja söömine ning b) elamise koduseks muutmine. Kohapeal oli äärmiselt mõnus elamine ning Krisi kokakunst ei olnud vahepeal sugugi kehvemaks jäänud. Õhtu sisustas seega vanade aegade üle heietamine ja klaverikolistamine. Ööseks laenas isand William Kakule oma tuba, mida tuli aga jagada ühega Vita kahest triibikust (ent kasside vastu pole Kakul kunagi midagi). Vita majaukse kõrval on muide silt “A home without a cat is just a house.” 🙂

Hommikul sai Vitaga käidud linna peal (ostsin ka tagasipileti ära ja nüüd koos istekohaga – seismine oli ikka üsna hardcore) ja muuhulgas ka kohalikus linnamuuseumis. Sealne tõmbenumber on “Tollundi mees” – üks paljudest sealtkandi rabades ülihästi säilinud eelajaloolistest surnukehadest. Vaadata oli aga ka muud huvitavat. Meie õnneks juhtus lahti olema ka kohalik linnakirik, mis meenutas oma pseudogooti stiiliga paljus meie Jaani kirikut. Tavaliselt pidavat kirik enamiku ajast kinni olema, nüüd aga õnnestus ära näha ka sisemus.

Lõuna ajal putitas Kakk Vita läpakat (turvakontroll, süsteemiuuendused, uus LibreOffice ja Firefox jne), õhtupoolikul võttis aga kogu seltskond autoga suuna Põhja-Taani Løgstøri linna Vita vanematekoju. Lisaks niisama külastusele oli ka väike ülesanne lahendada, nimelt saada kätte kogu võimalik info Vita vennast maha jäänud vanast lauaarvutist (vend paraku suri paari aasta eest). See osutus aga lihtsamaks kui kardetud – vana PC, Windows XP, adminirežiim ja ei mingit parooli (üldse on kahjuks siinmaalgi tunda, et arvutiturve on inimestele üsna võõras valdkond). Kräkkimist polnudki vaja, tuli lihtsalt väline USB-ketas sappa lükata ja kõik vajalik (eeskätt fotod ja mõned dokumendid) masinast ära kopeerida.

See kant, kus Vita vanemad elasid, meenutas tublisti Viimsit – ainult et meie jõuka rahva asemel elasid nendes majades Taani mõistes täiesti harilikud inimesed (üks naabreist oli muide oma palkmaja Eestist tellinud). Sellises kohas saab aru, kus Eesti oma arenguga on ja eriti sellest, millest 50 aastat marksismi-leninismi meid ilma jätsid. Taanis on täiesti normaalne kohata ümberringi jälgi eri aastakümnetest – Vita vanemate juures olid vist kõik kümnendid alates 40-ndatest esindatud. Ja seda võib vist laiendada kogu Taani riigile – neil on olnud võimalus areneda rahumeelselt, olla juhitud suhteliselt arukate inimeste poolt ning saada nõnda täiskasvanud ühiskonnaks. Seal saab aru, mida põlvkondade järjepidevus tähendab. Tõsi, mõned asjad on Taani riigis mädad ka (eriti need, mida eurotolerastia peale surub).

Muide, Vita isa Bent fännab… öökulle. Seetõttu oli terve majapidamine kakkusid (taani keeli “ugle”) täis – küll kujukeste, küll piltidena. Kakk tundis ennast väga koduselt. 🙂 Lisaks kakkudele oli ka kogu elamine ülimalt hubane – nagu öeldud, oskavad taanlased seda suurepäraselt.

Vanemad on ilmselt igal pool maailmas ühesugused. Kahjuks Vita omad inglise keelt ei rääkinud, seega tuli suhelda tõlgi (ehk siis Vita või Krisi) abil. Külalislahkus oli aga sellest hoolimata suur ja külaliste jaoks üritati teha kõik võimalik. Süüa sai taas kord kõvasti ning vähemalt söögi koha pealt oleme me küll taanlastega vist sugulased – seapraad, kartul, kotletid (Kakk annab Vita emale kotletitegemise kõrges kunstis teise auhinnalise koha, omaenda vanaema järel), vorstid, salat jne. Ainult eesti pohlamoosi asemel kasutavad taanlased liha juures punasesõstramoosi.

(jätkub)

Internetist ja ajudest

19.01.2012

Õpetajate Lehes võtab sõna professor Mati Hint teemal “Internet teeb inimesed lolliks” (märkus: artikkel ilmus oktoobrikuus, RSSist käis läbi ka,  aga varem polnud seda aega kommenteerida – kõrgkoolides oli kiire aeg. Nüüd jäi ühe viite kaudu uuesti ette ja mõtlesin midagi arvata. See ajaline distants pole loodetavasti kuigi suur).

Aluseks on võetud [L] Nicholas Carri omaaegne artikkel The Atlanticus 2008. aastast ja hiljem selle peale kirjutatud raamat. Probleem on reaalselt olemas ning Carr toob välja mitmeid vägagi mõtlemapanevaid asjaolusid.  Professor Hint aga lisab sinna juurde mitmeid asju, millega päris nõus olla kindlasti ei saa.

Nagu siin juba korduvalt eespool mainitud, on aga nooremal põlvkonnal tõsiseid probleeme hariduse eri aspektides juba maast-madalast.  Kirjaoskuse tuntav taandareng on alanud ammu enne seda, kui mõned aktivistid koolidesse tahvelarvuteid soovitasid – enne seda on üldharidust siiski antud pea 100% traditsioonilisel moel (v.a. otseselt informaatikatunnid). Suurem osa õpetajaid on (esialgu veel) saanud hariduse – kuidas nüüd öelda – ajastul enne Facebooki.  Süvalugemise õpetamiseni on aga väga raske jõuda, kui lihtne lugemine ja kirjutaminegi inimesele raskusi valmistab.  Õpiharjumuse kujundamine on asi, millega eesti kool on viimastel aastatel  lootusetult jänni jäänud.

Ainult õpetajaid muidugi ka süüdistada ei saa. Riik ja kogu ühiskond on sellele tublisti kaasa aidanud – esimene eeskätt hariduse alarahastamise, koolivõrgu mahalõhkumise ja õpetaja elukutse prestiiži muttatampimisega, teine materialismi ning ajuvaba poliitkorrektsuse promomisega, mis on distsipliini-nimelise nähtuse koolides üsna haruldaseks muutnud (lastel on õigused, kohustusi pole). Asja juured lähevad muidugi veelgi sügavamale, aga neist praegu ei kirjutaks.

Üks väga edukas lollide tootja on lisaks eelnevatele ka massimeedia enda kõigis vormides (piisab vaid mistahes väljaande avamisest  – ja NB! pole mingit vahet, kas näiteks ajalehe puhul on tegu “auväärse” paberväljaande või “kerglase” online-versiooniga). Seega on lolliksmuutvaid asju meie ümber palju enam ja suur osa neist on oma missiooniga ilmselt märksa paremini hakkama saanud kui Internet ja/või IT seda suudab.

Mõned konkreetsed tsitaadid professori artiklist koos kommentaaridega:
* “Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta” – arvaks, et kättesaamatuks muutumise oht on reaalne vaid nn intellektuaalomandi senise süsteemi vohamise korral (ligipääs keelatakse ära seadusandlike vahenditega, millele võivad lisanduda tehnilised tõkendid). Digitaalse vormi a priori halvemini kättesaadavaks kuulutamine aga sarnaneb kõigi nende vana aja skeptikute alusetuks osutunud väidetega, millest muide ka Carr kirjutab (Sokrates, Gutenberg jne).
* “IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.”  –  väga vaieldav väide. Sihiteadlikkus esineb ainult (taas kord) mõningate ahnete suurfirmade juures, kes kasumi suurendamise huvides oma uuemad tooteversioonid vanadega mitteühilduvaks teevad – kuid see on mikrotasand, makrotasandil on see väide kindlasti liigjulge. Hea näide on [L] Interneti Arhiiv.
* “Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt.” – see on ehk ainus põhjapanevam väide, millega siin artiklis võib üsna nõus olla.
* Täpsuse huvides tasuks ka mainida, et siin alapeatükis “Mõistuse tööriistad. Lugemine.” refereeritud Carri mõtted sisaldavad seal ka klauslit “So, yes, you should be skeptical of my skepticism. Perhaps those who dismiss critics of the Internet as Luddites or nostalgists will be proved correct, and from our hyperactive, data-stoked minds will spring a golden age of intellectual discovery and universal wisdom.” (The Atlanticu artiklist). Professor Hindi jeremiaad paraku sellist võimalust ette ei näe.
* “Üks Carri raamatus toodud kalambuure on vastus küsimusele, kuidas veebi kasutajad loevad. Nad ei loegi. Internetti minnaksegi selleks, et vältida traditsioonilist lugemist. Surfatakse, kulutades keskmiselt 20 sekundit veebiteksti leheküljele.” – see tsitaat näitab juba paraku selget absurdimärki.  Küsiks mõnelt ACM Digital Library kliendiks olevalt teadlaselt, kas ta saab 20 sekundiga digitaalkujul teadusartikli loetud…  Täielik “õlgmees” paraku – et kui suvaline Jürka õhtul õllepudeli taga 20 sekundiga Delfi lehtede vahel kargab, siis saab seda üldistada kogu veebile?!?
* Ridamisi on seostatud kaheldava seostusastmega nähtusi. “Kaotusi võib olla ka tundeelus. Taju fragmenteerub, mõtted ja tunded vahelduvad hektiliselt, läbitunnetatud sisulist ja emotsionaalset seostamist asendab mehaaniline järgnevus. Kas on juhus või seaduspärasus, et internetis on vulgaarsust, parastamist, kiusamist tegelikust elust rohkemgi? ” –  vulgaarsus ja küberkiusamine on väga mitmetahulised nähtused, ent  peamise allikana tuleb siin pigem näha anonüümsust, seadusandluse mahajäämust  ja Interneti kui meediumi sisulisi omadusi (nn kuvaripeitus jms –  millel muide on ka positiivsed küljed olemas), mitte aga eespool kirjeldatud hüpoteesi.
*  “Multifunktsionaalne IT-vidin tõrjub kõrvale professionaliseerumise, sest see vidin on korraga telefon, fotoaparaat, videosalvestaja, arvuti, internet, TV jne. (Eel­kõige on see vidin muidugi müügiartikkel ja staatuse süm­bol.) ” – siin tuleks paraku kahtlustada humanitaari võhiklikkust tehnoloogia vallas. “Multifunktsionaalne IT-vidin” võib kahtlemata olla müügiartikkel ja staatuse sümbol (i* kraam seda ongi), kuid tipp-võrguadministraatori või isegi mänedžeri jaoks on see ülimalt professionaalne tööriist.
* Samasse ooperisse eespoolkirjeldatuga läheb ka refereering Alan Turingist ja tema masinast. Ei tahaks siin täpsemalt kommenteerida, ilmselt on võti professori mainingus “Aga Facebook, Twitter ja sealt edasi on mulle jäänud ebavajalikuks.”.

Nii et kokkuvõtteks arvaks auväärt professorile vastuseks:  kindlasti on internetistumises omad ohud, kuid vähemalt eesti rahva teeb lolliks siiski hoopis muu. Ent Carri raamatu võiks ära eestindada küll, mõtlema panevaid asju pole kunagi liiga palju.

Väljundipõhine

18.01.2012

…õppimine  on viimase aja moetermin Eesti kõrghariduses. Viimase paari aasta jooksul on kõiksugu ainekaartide ja õppekavade juures seda igale poole külge poogitud ning asi on otsapidi isegi Eesti kõrgharidusstandardisse jõudnud. Täna toimus ka kolledžis vastav seminar – kuid oh õnnetust, absoluutne enamik kolleege suhtus asjasse…. khm, ettevaatlikult.

Soov tagada hariduse kvaliteeti nõnda, et paneme paika kõik asjad, mida mingi aine või õppekava lõpetaja garanteeritult oskab, on ju iseenesest mõistetav. Tegelik elu on aga paraku natukene keerulisem ja nii õpiväljundite kui ka hindamiskriteeriumite (teine selle teooria keskne mõiste) määratlemine ei suuda enamasti selle keerukusega kaasa tulla.  Muude asjade hulgas alahindab see süsteem  nii inimeste erinevaid võimeid (enam-vähem homogeense grupi korral võiks idee poolest töötada), inimeste erinevat motiveeritust (näiteks nõue hinnata iga konkreetset väljundit vaid korra on vesi laiskvorstide veskile, muutes õppejõul kogu semestri kestel kaasatöötamise nõudmise märksa keerulisemaks) kui ka näiteks erinevaid õppevorme (kasvõi avatud keskkonnaga e-õppevariante). Samas on ette näha sellega kaasa tulevat mõttetu bürokraatia plahvatuslikku kasvu.

Ühe võimaliku põhjuse kogu asja karvaselt väljakukkumise kohta andis üks veebileht, mida hetkel ei õnnestunud uuesti leida – ent suhteliselt sarnase asja saab välja lugeda ka [L] Wikipedia artiklist. Seal oli nimelt pakutud, et VÕ on pärit mitte hariduse (education), vaid koolituse (training) valdkonnast.  Mõtlema hakates – võib täitsa olla, et mõne lühiajalise ja konkreetse täiendõppekursuse puhul (täiesti lambist näide: IT Kolledži täiendõppe pakutav [L] skriptimiskeelte kursus) on sedalaadi lähenemine õigustatud. Seal osaleb väiksearvulisem ja homogeensem seltskond (eriti erialakursustel), ajaline dimensioon on selgelt piiritletud ning kuna tegu on tihti tasulise teenusega, on ka küsimus “mida ma täpselt enda raha eest saan?” sellisel kujul põhjendatud.   Kui aga sama lähenemist proovida klassikalise kõrghariduse juures (mille peamine “uba” ei ole mitte niivõrd konkreetsed kutseoskused, kuivõrd just inimese mõtlema, analüüsima ja seostama õpetamine), siis on tulemus väga küsitav.

Pluss veel: siin ei oska omalt poolt midagi kindlat väita, kuid tollest Wikipedia artiklist jääb mulje, et seda kõike on juba mitmel pool maailmas proovitud ning siis vana süsteemi juurde tagasi pöördutud.

iPatsient?

17.01.2012

Eesti veebimaastik on viimastel aastatel üksjagu arenenud ning 2012. aasta alguses oli juba lootus, et “ainult Internet Explorer”-sorti veebisõnnik on ehk siinmail juba minevikuvete põhja vajunud. Paraku leidus üks suur tükk seda kohast, kus seda kindlasti esineda ei tohiks: [L] Ida-Tallinna Keskhaigla registreerimissüsteemist.  Häbilugu.

 

Mis kinni ei jää…

17.01.2012

… pidavat saama kinni löödud. Kolledži ITSPEA eksamil löömist õnneks vaja polnud.

Aga mingi väe läbi oli päris suurel osal esseevormi valinud rahvast (keda oli enamik) kirjutamise oskus märgatavalt paranenud, seda võrreldes semestrisisese kirjatööga. Mine võta kinni, kas aitas klassikalistest häkkeritest rääkimine (kes muuhulgas ka korralikku kirjaoskust nõuavad), korduv Saalomon Vesipruuli mainimine või bokkeniga loenguskäik, aga pilt oli parem kui enne. Isegi sõnakuju “videosi” esines nähtavalt vähem kui varem. 🙂

Seega on õppejõud peale kolme pikka eksamipäeva päris rahulolevalt kapsas.

P.S. Ühes eksamiessees esines [L] lahe viide sellele, et vahel on isegi WoW-i mängimine eluliselt vajalik. 🙂

Huvitav lugu

14.01.2012

Kolasin tuubis ja leidsin päris põneva loo.

Rootsi-taani rokkbänd Amaranthe ja nende eelmise kevade “Amaranthine” on üks kõige raskemini lahterdatavaid lugusid, mida seni kuuldud.  Kõlab esmamuljena umbes nii, nagu oleks kokku saanud vana hea Roxette, tänane Europe ja mõni kuri skandinaavia mörinapunt.  Refrääni nakkav meloodiakäik ja naishääl on klassikaline rootsi popprokk, meeslaulja ja kitarrisoolo sarnanevad päris kõvasti Europe’i viimase plaadi omadele ning ka kurjale mörinale on leitud loos koht (lisaks on kurimetallist laenatud mõned kitarrikäigud).

Aga lugu on kokku täitsa mõnus segu, ka tekst on ilus.

Tolkien ja Nobel

10.01.2012

Slashdotis on päris huvitav arutelu uudise peale, et [L] J.R.R. Tolkieni ilmajäämine Nobeli kirjandusauhinnast 1961. aastal oli tingitud “tema kirjutiste madalast tasemest” (ilmajäämine oli muidugi ammu teada, ent põhjendus tuli välja alles hiljaaegu).

Kakk suure Keskmaa fännina kipub pigem nõustuma tolle selliga, kes seal lajatab, et Nobeli kirjandusauhind on madala tasemega.  Nojah, ehk mitte päris nii hullusti – aga tõepoolest, kui vaadata nimekirju, kes on auhinna saanud ja kes sellest ilma jäänud…  Nobeli komitee loogika oleks ilmselt ka Homerose ilma jätnud, samas on suur osa laureaatidest pigem mälumängumaterjal.