Õpetajate Lehes võtab sõna professor Mati Hint teemal “Internet teeb inimesed lolliks” (märkus: artikkel ilmus oktoobrikuus, RSSist käis läbi ka, aga varem polnud seda aega kommenteerida – kõrgkoolides oli kiire aeg. Nüüd jäi ühe viite kaudu uuesti ette ja mõtlesin midagi arvata. See ajaline distants pole loodetavasti kuigi suur).
Aluseks on võetud [L] Nicholas Carri omaaegne artikkel The Atlanticus 2008. aastast ja hiljem selle peale kirjutatud raamat. Probleem on reaalselt olemas ning Carr toob välja mitmeid vägagi mõtlemapanevaid asjaolusid. Professor Hint aga lisab sinna juurde mitmeid asju, millega päris nõus olla kindlasti ei saa.
Nagu siin juba korduvalt eespool mainitud, on aga nooremal põlvkonnal tõsiseid probleeme hariduse eri aspektides juba maast-madalast. Kirjaoskuse tuntav taandareng on alanud ammu enne seda, kui mõned aktivistid koolidesse tahvelarvuteid soovitasid – enne seda on üldharidust siiski antud pea 100% traditsioonilisel moel (v.a. otseselt informaatikatunnid). Suurem osa õpetajaid on (esialgu veel) saanud hariduse – kuidas nüüd öelda – ajastul enne Facebooki. Süvalugemise õpetamiseni on aga väga raske jõuda, kui lihtne lugemine ja kirjutaminegi inimesele raskusi valmistab. Õpiharjumuse kujundamine on asi, millega eesti kool on viimastel aastatel lootusetult jänni jäänud.
Ainult õpetajaid muidugi ka süüdistada ei saa. Riik ja kogu ühiskond on sellele tublisti kaasa aidanud – esimene eeskätt hariduse alarahastamise, koolivõrgu mahalõhkumise ja õpetaja elukutse prestiiži muttatampimisega, teine materialismi ning ajuvaba poliitkorrektsuse promomisega, mis on distsipliini-nimelise nähtuse koolides üsna haruldaseks muutnud (lastel on õigused, kohustusi pole). Asja juured lähevad muidugi veelgi sügavamale, aga neist praegu ei kirjutaks.
Üks väga edukas lollide tootja on lisaks eelnevatele ka massimeedia enda kõigis vormides (piisab vaid mistahes väljaande avamisest – ja NB! pole mingit vahet, kas näiteks ajalehe puhul on tegu “auväärse” paberväljaande või “kerglase” online-versiooniga). Seega on lolliksmuutvaid asju meie ümber palju enam ja suur osa neist on oma missiooniga ilmselt märksa paremini hakkama saanud kui Internet ja/või IT seda suudab.
Mõned konkreetsed tsitaadid professori artiklist koos kommentaaridega:
* “Kultuurimälu usaldamine digisalvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta” – arvaks, et kättesaamatuks muutumise oht on reaalne vaid nn intellektuaalomandi senise süsteemi vohamise korral (ligipääs keelatakse ära seadusandlike vahenditega, millele võivad lisanduda tehnilised tõkendid). Digitaalse vormi a priori halvemini kättesaadavaks kuulutamine aga sarnaneb kõigi nende vana aja skeptikute alusetuks osutunud väidetega, millest muide ka Carr kirjutab (Sokrates, Gutenberg jne).
* “IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.” – väga vaieldav väide. Sihiteadlikkus esineb ainult (taas kord) mõningate ahnete suurfirmade juures, kes kasumi suurendamise huvides oma uuemad tooteversioonid vanadega mitteühilduvaks teevad – kuid see on mikrotasand, makrotasandil on see väide kindlasti liigjulge. Hea näide on [L] Interneti Arhiiv.
* “Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt.” – see on ehk ainus põhjapanevam väide, millega siin artiklis võib üsna nõus olla.
* Täpsuse huvides tasuks ka mainida, et siin alapeatükis “Mõistuse tööriistad. Lugemine.” refereeritud Carri mõtted sisaldavad seal ka klauslit “So, yes, you should be skeptical of my skepticism. Perhaps those who dismiss critics of the Internet as Luddites or nostalgists will be proved correct, and from our hyperactive, data-stoked minds will spring a golden age of intellectual discovery and universal wisdom.” (The Atlanticu artiklist). Professor Hindi jeremiaad paraku sellist võimalust ette ei näe.
* “Üks Carri raamatus toodud kalambuure on vastus küsimusele, kuidas veebi kasutajad loevad. Nad ei loegi. Internetti minnaksegi selleks, et vältida traditsioonilist lugemist. Surfatakse, kulutades keskmiselt 20 sekundit veebiteksti leheküljele.” – see tsitaat näitab juba paraku selget absurdimärki. Küsiks mõnelt ACM Digital Library kliendiks olevalt teadlaselt, kas ta saab 20 sekundiga digitaalkujul teadusartikli loetud… Täielik “õlgmees” paraku – et kui suvaline Jürka õhtul õllepudeli taga 20 sekundiga Delfi lehtede vahel kargab, siis saab seda üldistada kogu veebile?!?
* Ridamisi on seostatud kaheldava seostusastmega nähtusi. “Kaotusi võib olla ka tundeelus. Taju fragmenteerub, mõtted ja tunded vahelduvad hektiliselt, läbitunnetatud sisulist ja emotsionaalset seostamist asendab mehaaniline järgnevus. Kas on juhus või seaduspärasus, et internetis on vulgaarsust, parastamist, kiusamist tegelikust elust rohkemgi? ” – vulgaarsus ja küberkiusamine on väga mitmetahulised nähtused, ent peamise allikana tuleb siin pigem näha anonüümsust, seadusandluse mahajäämust ja Interneti kui meediumi sisulisi omadusi (nn kuvaripeitus jms – millel muide on ka positiivsed küljed olemas), mitte aga eespool kirjeldatud hüpoteesi.
* “Multifunktsionaalne IT-vidin tõrjub kõrvale professionaliseerumise, sest see vidin on korraga telefon, fotoaparaat, videosalvestaja, arvuti, internet, TV jne. (Eelkõige on see vidin muidugi müügiartikkel ja staatuse sümbol.) ” – siin tuleks paraku kahtlustada humanitaari võhiklikkust tehnoloogia vallas. “Multifunktsionaalne IT-vidin” võib kahtlemata olla müügiartikkel ja staatuse sümbol (i* kraam seda ongi), kuid tipp-võrguadministraatori või isegi mänedžeri jaoks on see ülimalt professionaalne tööriist.
* Samasse ooperisse eespoolkirjeldatuga läheb ka refereering Alan Turingist ja tema masinast. Ei tahaks siin täpsemalt kommenteerida, ilmselt on võti professori mainingus “Aga Facebook, Twitter ja sealt edasi on mulle jäänud ebavajalikuks.”.
Nii et kokkuvõtteks arvaks auväärt professorile vastuseks: kindlasti on internetistumises omad ohud, kuid vähemalt eesti rahva teeb lolliks siiski hoopis muu. Ent Carri raamatu võiks ära eestindada küll, mõtlema panevaid asju pole kunagi liiga palju.