24.01.2012 arhiiv

Taanis külas, 2

24.01.2012

(jätkub)

Pühapäeva hommikul sai Vita perega käidud Põhjamere ääres Bad Svinkløvi  “kuurorti” vaatamas, see pidi olema taanlaste seas armastatud suvituskoht, ehkki võrreldes meie  randadega on see veelgi jahedam ja ka kivisem. Ilm oli üsna jahe ja tuuline, kuid Vita ja Kristian tuhnisid mõlemad jupp aega usinasti rannal ringi ning otsisid ilusaid kive (seal leidus neid üksjagu –  vahel pidi isegi merevaiku kohtama). Seejärel kolasime veel Løgstøri ääres Limfjordi kallastel ja uudistasime kohalikke paiku, lõunaks läksime aga veel korra Vita vanemate juurde.

Õhtupoolikul asutasime end tagasi Silkeborgi poole. Vita viis meid tee peal ka enda kodukirikust läbi – Malle kirik (täitsa eesti nimi ju) on ehitatud pronksiaegsete kalmete naabrusse ning on hästi armas maakirik, nagu meilgi neid leida võib. Ja erinevalt meie omadest on seal siiamaani võti lukuaugus ja kõik soovijad saavad sisse minna (paraku on seda ka kurjasti kasutatud – mõne aja eest pandi sealt kirikuriistad pihta. On ikka mõnel peakuju…). Kiriku aias aga puhkavad Vita õde ja vend, käisime ka nende haual. Kui olime aiast välja astunud, tuli eemal mere kohal korraga loojuv päike pilvede tagant välja – Vita ütles, et vend tervitab meid…

Tagasi koju jõudsime juba pimedas ning Kris otsustas seekord söögitegemise asemel lihtsama lahenduse kasuks – pitsa oli muide just Williamile eriti meeltmööda. Rändamine oli olnud üsna väsitav ning peale sööki vajusime kõik päris kähku ära.

Hommikul läks Kris tööle, meie teised saime end natuke vabamalt võtta. Peale hommikusööki õnnestus meil Hispaaniast meie “vend” Victor Skype’i otsa saada – nii et olime peaaegu et jälle kolmekesi koos. Tuletasime vanu aegu meelde ning tegime koos muusikat – Vita laulis, Kakk saatis klaveril ja Victor jorises skaibi otsas (paraja viivituse kiuste) kaasa. Vaat milleks moodne tehnoloogia kasulik võib olla…

Viimaks oligi aeg hakata tagasi tüürima. Vita ja William tõid Kaku autoga otse Skanderborgi jaama ära, nii et tagasiteel ei pidanud enam ümber istuma. Veel üks kõva kallistamine ja siis tuli juba rongist lehvitada. Loodetavasti jõuab millalgi jälle siia ja ehk vähema kui nelja-aastase vahega.

Kodutee läks rahulikult – nüüd oli sõit hoopis mugavam, pehmete istmetega vagunis olid isegi voolupistikud olemas (samas WiFi oli tasuline ja tellitav läbi ussi sellesamuse, nii et jäi ära). Lennujaama sai aegsasti ja kõik läks libedalt. Väikese torina korras: miks perdillumi pärast peab turvakontrollis püksirihma maha kiskuma?? Igal pool nad seda ei nõua, aga Kopenhaagenis küll. Kes on nii libe sell, et suudab endale plastlõhkeainest püksirihma teha, see on piisavalt libe ka muude asjade jaoks. Rihma pealetoppimine sellises olukorras on aga seaduskuuleka tavakodaniku jaoks äärmiselt nüri tegevus.

Kojulend läks ilusti ja Eesti Õhk jõudis isegi graafikust varem kohale. Taas kord oli Kopenhaageni poolel totter trapp ja Tallinnas kenasti toru vastas, nii et 2:0 Lennarti kasuks. Kuid kui just väga nokkima hakata, siis – ehk saaks ka vahetult lennukiukse ees sellest kitsast sillast midagi laiemat teha? Omal jalal ja hea tasakaaluga liikuja jaoks pole probleem (Kakk sai kah ilusti üle), aga kepi, karkude või ka ratastooliga liikuja jaoks on see siiski takistus. Aga edasiminek on olnud kõva, nii et ehk jõuab varsti ka selle lahendatud.

Kakkmobiil oli A2-parklas täitsa alles (4 päeva puhul tegi enam-vähem sama välja, kas panna auto parklasse või sõita taksoga. Oma tuba, oma luba). Lumi seljast maha ja enne keskööd koju.