…õppimine on viimase aja moetermin Eesti kõrghariduses. Viimase paari aasta jooksul on kõiksugu ainekaartide ja õppekavade juures seda igale poole külge poogitud ning asi on otsapidi isegi Eesti kõrgharidusstandardisse jõudnud. Täna toimus ka kolledžis vastav seminar – kuid oh õnnetust, absoluutne enamik kolleege suhtus asjasse…. khm, ettevaatlikult.
Soov tagada hariduse kvaliteeti nõnda, et paneme paika kõik asjad, mida mingi aine või õppekava lõpetaja garanteeritult oskab, on ju iseenesest mõistetav. Tegelik elu on aga paraku natukene keerulisem ja nii õpiväljundite kui ka hindamiskriteeriumite (teine selle teooria keskne mõiste) määratlemine ei suuda enamasti selle keerukusega kaasa tulla. Muude asjade hulgas alahindab see süsteem nii inimeste erinevaid võimeid (enam-vähem homogeense grupi korral võiks idee poolest töötada), inimeste erinevat motiveeritust (näiteks nõue hinnata iga konkreetset väljundit vaid korra on vesi laiskvorstide veskile, muutes õppejõul kogu semestri kestel kaasatöötamise nõudmise märksa keerulisemaks) kui ka näiteks erinevaid õppevorme (kasvõi avatud keskkonnaga e-õppevariante). Samas on ette näha sellega kaasa tulevat mõttetu bürokraatia plahvatuslikku kasvu.
Ühe võimaliku põhjuse kogu asja karvaselt väljakukkumise kohta andis üks veebileht, mida hetkel ei õnnestunud uuesti leida – ent suhteliselt sarnase asja saab välja lugeda ka [L] Wikipedia artiklist. Seal oli nimelt pakutud, et VÕ on pärit mitte hariduse (education), vaid koolituse (training) valdkonnast. Mõtlema hakates – võib täitsa olla, et mõne lühiajalise ja konkreetse täiendõppekursuse puhul (täiesti lambist näide: IT Kolledži täiendõppe pakutav [L] skriptimiskeelte kursus) on sedalaadi lähenemine õigustatud. Seal osaleb väiksearvulisem ja homogeensem seltskond (eriti erialakursustel), ajaline dimensioon on selgelt piiritletud ning kuna tegu on tihti tasulise teenusega, on ka küsimus “mida ma täpselt enda raha eest saan?” sellisel kujul põhjendatud. Kui aga sama lähenemist proovida klassikalise kõrghariduse juures (mille peamine “uba” ei ole mitte niivõrd konkreetsed kutseoskused, kuivõrd just inimese mõtlema, analüüsima ja seostama õpetamine), siis on tulemus väga küsitav.
Pluss veel: siin ei oska omalt poolt midagi kindlat väita, kuid tollest Wikipedia artiklist jääb mulje, et seda kõike on juba mitmel pool maailmas proovitud ning siis vana süsteemi juurde tagasi pöördutud.