Mis kinni ei jää…

… pidavat saama kinni löödud. Kolledži ITSPEA eksamil löömist õnneks vaja polnud.

Aga mingi väe läbi oli päris suurel osal esseevormi valinud rahvast (keda oli enamik) kirjutamise oskus märgatavalt paranenud, seda võrreldes semestrisisese kirjatööga. Mine võta kinni, kas aitas klassikalistest häkkeritest rääkimine (kes muuhulgas ka korralikku kirjaoskust nõuavad), korduv Saalomon Vesipruuli mainimine või bokkeniga loenguskäik, aga pilt oli parem kui enne. Isegi sõnakuju “videosi” esines nähtavalt vähem kui varem. 🙂

Seega on õppejõud peale kolme pikka eksamipäeva päris rahulolevalt kapsas.

P.S. Ühes eksamiessees esines [L] lahe viide sellele, et vahel on isegi WoW-i mängimine eluliselt vajalik. 🙂

2 kommentaari postitusele “Mis kinni ei jää…”

  1. Oudekki ütleb:

    Mis sa bokkeniga tegid? Ma vanemate ja kogenumate õppejõudude meetodeid küll võtaks kasutusele.

  2. Kakk ütleb:

    Oudekki: nüüd näen, et see jäi blogimata. Lahe lugu oli.

    Ühesõnaga, mõned nädalad peale semestri algust saatis üks tudeng rebaselisti (ja CC-ga ka mõnele õppejõule) pika värvika urina teemal “kuulge, tolgused – olge loengus vait, ma tahan kuulata!”. Seal sisaldus muude karmide ütlemiste (“teie võite eksamit ka 3-4 korda teha, mina tahan esimesega läbi saada” jne) kõrval ka arvamus, et õppejõud võiks tunnis laterdajatele kaigast anda.

    Kakk saatis siis viisaka vastuse ja tänas hea mõtte eest. Esmaspäeva hommikul oli kolledži suurde audikasse minnes bokken kaasas. Juba ukse pealt tuli hirmus naerupahvakas vastu (kõik olid ju kirja lugenud ja seostasid ära). Näitasin siis kurja riistapuud rahvale ja küsisin: “Kas saame õppedistsipliini poolest viie edukaima Euroopa riigi hulka?”. Hoiatasin ka, et kui ei mõju, kutsun järgmine kord kolleeg Indreku (kes käib Priidu ja Raivo juures escrimat õppimas) – esmalt tuleb kahe noaga ja kui ikka ei aita, siis kirvega…

    Aga ju siis mõjus. Algse kirja autor sai kah eksamil auga viie kätte.