Sämm laulab kauem

Hiljuti sai mobiilis tehtud süsteemivahetus – nüüdseks juriidiliste madinate tõttu hingusele läinud Cyanogenmod sai vahetatud LineageOS 14.1 vastu (Android 7.1.1 vaba analoog). Väikese näppimise järel (selle õpetuse järgi) läks see Kaku Samsung Galaxy S5-le ilusti selga, OpenGApps samuti (sai pandud micro-variant).

Seni tuleb väga rahul olla. Kaamera välk, mis Cyanogeniga ei töötanud, toimib nüüd ilusti. Mis aga peamine – telefoni laadimine oli Androidi ajal üldiselt igapäevane tegevus, Cyanogen pidas ehk ülepäeva vastu, Lineage aga suudab sama telefoni ja aku peal vastu pidada nädalajagu. Väga viis. 🙂

Video, lambad ja Kapitoolium

Tabasin end jõusaalis silmanurgast jälgimas telekast jooksvat videokanalit. Suur osa treenijaid käib ringi, klapid peas – ilmselt on kummaline segu telekas ilma hääleta jooksvast vähenõudlikule tarbijale suunatud videokanalist ja selle taustaks mängitavast sama tüüpi raadiojaamast audiovisuaalsaaste kõrgtase. Paraku kõigile klappidega treenimine ei sobi, hakkab segama.

Aga mis silma hakkas, oli asjaolu, et ekraanil toimuvas pidevas põhikooli lõpupeos paistab üha enam ka selgelt vanemaid inimesi, mõnel lausa hall habe ees. See ei takista muidugi tiinekana käitumist. Ja siis tekkis taas üks häiriv paralleel: Suzanne Collinsi “Näljamängude” sarja Kapitoolium. Räige diktatuuri all elavad lambad, keda hoitakse edukalt vaos piisava ninaesise ning võimalusega kasukat eri toonides värvida ja telekast totrusi või vägivalda vahtida. Kui mõni neist aeg-ajalt lihaks tehakse, ei saa teised üldse aru või paremal juhul jäävad lamba näoga vahtima.

The odds are not in our favor.

Laulumängumuljed

Eurolaulumängus said tänasega poolikud finaalid läbi. Sellist pilti varasemast ei mäletagi – esimene poolfinaal oli absoluutne hobuseunenägu (ühtki normaalset lugu polnud), teises olid kõik 18 vähemalt kuulatavad ning selle tralli kohta oli erakordselt palju häid lauljaid.

Seetõttu polnud ka eriti kahju, kui eestlased välja jäid. Laul ei ole S.L. paremate hulgast ning ka esitus oli välise poole pealt puine (kuidas asjapulgad aru ei saanud, et seda teksti ei laulda, suu kõrvuni peas? Jäi sama mulje kui 90-ndatel tümakaga Claptoni solkimisest 2QS poolt).

Absoluutseks lemmikuks tõusis hoopis Rumeenia. Lahe kompott pähe kinnijäävast popploost, päris hästi joodeldavast modellitüüpi tibist ja räpilaadset tegevust viljelevast habemega kutist. Ja Tuubis olev video on ka äge oma betoonpostamentidega. Aga mis ilmselt kõige olulisem – kogu asja võeti vabalt ja mõnuga (kontrast eestlastega oli päris suur).

Päris mitu kuulatavat lugu sai veel edasi (näiteks kahe mehe eest laulnud horvaatia sell). Paraku ilmselt tõmbab esimesest poolfinaalist tulnud jura lõppmulje alla.

Aga üks küsimus jäi vastuseta: miks pärgli pärast kandsid iisraeli kuti taustatantsijad eurolaval mormooni aluspesu…?

Nemad teavad kõike

Kaugel USA-s olid valimised (tegelikult lausa mitu korda). Teispool maakera, ühe väikese Põhja-Euroopa riigi rahvusringhäälingus teati alati täpselt, keda on õige ja hää valida, ning sellest anti kohalikule rahvale valju häälega teada.

Soomes olid valimised. Sellesama riigi rahvusringhääling teadis absoluutselt, kes on õige ja kes ei ole. Ja andis valjusti teada.

Šotimaal oli rahvahääletus. Jälle teadis selle riigi rahvusringhääling täpselt, kuidas peab. Jälle tehti kõva häält ka.

Siis oli rahvahääletus terves Suurbritannias. Jälle sama lugu.

Austrias valiti presidenti. Jälle.

Siis olid valimised Hollandis. Taas kord.

Nüüd olid valimised Prantsusmaal. Ja selle riigi rahvusringhääling teadis jälle täpipealt, mismoodi korralik inimene peab valima.

Nad võiksid seal välismaal oma valimised üldse ära jätta. Tulgu siia – kesklinna Lomonossovi, vabandust, Gonsiori tänavale – ja küsigu kohe, kuidas on õige.