Sämm laulab ikka veel

Kakk ostis enda mobla, Samsung Galaxy S5, peaaegu viis aastat tagasi (augustis 2014). Ehkki ei ole endiselt “lutsukivide” fänn ja eelistaks korralikku täis-QWERTYga nutikat (tõsiselt kahju, et Nokia kommunikaatorid on ajalukku jäänud), on S5 teeninud korralikult. Isegi paljukirutud laadimisava katet ei ole õnnestunud ära murda (ptüiptüiptüi).

Aga kui kasutaks sama süsteemi, mis tal poest ostes peal oli, oleks ilmselt paras “jabadabaduu” ehk keskmine kiviaeg. Wikipedia artikli väitel tuli see telefon välja Android 4.4-ga ja sai viimase värskenduse 6.0.1 peale kevadel 2016. Ilmselt nad kõige koledamaid turvaauke ehk lapivad, aga muidu oleks nii pikk kasutus ilmselt turvarisk (mine võta kinni, kas see on tootjate teadlik taktika või ei).

Õnneks ei kasuta juba ammu sama süsteemi. Alguses oli seal mõnda aega CyanogenMod, hiljem tulid LineageOS-i versioonid 14 ja 15 (nendest paigaldamistest on siin varem kirjutatud).  Täna sai siis märtsikuu alguse puhul uuendatud telefon LineageOS 16 peale, mis on Android 9 analoog. Sellekohasest juhendist piisas täielikult (Kaku S5 G900F kasutab klte varianti).

Näis, kui kaua siis aparaat veel vastu peab ja kas enne lõpeb tarkvara tugi ära või läheb mobla katki. 🙂

Sämm laulab kauem

Hiljuti sai mobiilis tehtud süsteemivahetus – nüüdseks juriidiliste madinate tõttu hingusele läinud Cyanogenmod sai vahetatud LineageOS 14.1 vastu (Android 7.1.1 vaba analoog). Väikese näppimise järel (selle õpetuse järgi) läks see Kaku Samsung Galaxy S5-le ilusti selga, OpenGApps samuti (sai pandud micro-variant).

Seni tuleb väga rahul olla. Kaamera välk, mis Cyanogeniga ei töötanud, toimib nüüd ilusti. Mis aga peamine – telefoni laadimine oli Androidi ajal üldiselt igapäevane tegevus, Cyanogen pidas ehk ülepäeva vastu, Lineage aga suudab sama telefoni ja aku peal vastu pidada nädalajagu. Väga viis. 🙂

Sämm on laulnud

Esimene nädal Samsung Galaxy S5-ga on seljataga. Vana hea HTC Chacha hakkas nii ära väsima, et osad nupud enam ei töötanud ning kõnesid oli raske pidada – nimelt saab enamikul “nutikatel” kõne ajal helitugevuse nupuga valjust reguleerida ning olukord, kus vaiksemaks keeramine töötab ja valjemaks tagasipanek enam mitte,  ei olnud eriti meeldiv.

Olukorda aga raskendas asjaolu, et samasuguseid Blackberry stiilis nutifone, kus on füüsiline täisklaviatuur ekraani all, ei olnud enam absoluutselt mitte kusagilt leida. 🙁  Tuligi vaadata, milline “lutsukivi” kõige paremini asja ära ajab – et nii Microsoft kui Apple olid juba põhimõtte poolest mittekvalifitseeruvad, kippus valik keerama uusima Samsungi peale, mis näis olevat ühtaegu piisavalt suur (nägemiseks ja näppimiseks) ja piisavalt väike (käes ja kõrva juures hoidmiseks).

Et ühes elektroonikapoes töötab teadaolevalt üks klassiõde Nõmme põhikooli ajast ning sealt on aeg-ajalt saanud eri vidinaid veidi soodsamalt, siis saigi sammud sinnapoole suunatud.  S5 oli seal täitsa olemas – hind oli  soodukast hoolimata suht soolane, aga tegu on ikkagi läpaka kõrval teise olulise töövahendiga…

Esmamuljed – suurus klappis hästi, teksti andis ka ekraanil veidi suuremaks ja mugavamaks keerata, eesti keel oli olemas, kõik vajalikud funktsioonid ka (Kaku jaoks on helistamise kõrval põhilised ilmselt kalender ja mobiil-andmeside koos Wi-Fi “purgi” tekitamise võimalusega – asendamatu igasugustel üritustel). Ekraan oli ka väga korralik.

Näib, et vahepeal (võrreldes viimati kasutatud 2.2-ga) on Android ikka üksjagu edasi läinud. Ekraaniklaviatuur, mis omal ajal HTC Desire’iga probleemiks oli, toimis jupp maad paremini (abiks oli ilmselt ka suurem ekraan – kuid siiski usun, et kirjutamiskiirus oleks sama suure füüsilise klahvistikuga kindlasti suurem). Rakendusi on jalaga segada ning ilmselt ei oleks kuigi keeruline suur osa telefoni mälust täis lohistada.

Telefoni üldine liides tundub olevat parem kui eelmisel, kaamera kvaliteet on korralik (ehkki päris pimedas jääb ikkagi veidi hätta), heli on hea (kannatab isegi väikese taskuraadiona kasutamist) ja kõik eespoolmainitud põhiasjad toimivad laitmatult.

Mis aga endiselt häirib – kaamera teeb pilte ikka ekraani näppimise abil ning kiire reageerimisega pildistamine on suht välistatud. Mõni UX spets võiks selgitada, miks ei võiks paremal küljel ülalpool asuv käivitusnupp asuda sama külje allosas ning olla kaamera puhul kasutatav päästikuna?  Teine suur ämber vähegi kehvema liigutuste koordinatsiooniga inimestele  – kõnede vastuvõtt ekraani näppimise teel – on õnneks lahendatud tänu puuetega kasutajatele mõeldud sätetele, kust saab valida kõnede vastuvõtmiseks ainsa füüsilise klahvi esipaneelil (“Home”). Ent mitmes muus kohas on sarnast asja veel – näiteks äratuskella juures.

Üllatavalt nadi tundub veekindlana reklaamitava telefoni pistikupesa kate telefoni alaservas – see näeb küll sedamoodi välja, et mõne kuu pärast on see katki ja ära visatud (eriti kui avamiseks tuleb küüned lihtsalt serva taha ajada). Ja kummalisel kombel on S5 jaoks loodud kaaned sellised, mis ei lase toda katet eriti lahti urgitseda ning seetõttu tuleb telefon enne laadimist kaantest välja koukida – see pole eriti keeruline, küll aga tüütu.

Linuxi kasutajana on ka tõsine küsimus – kui mõne aja eest sai enamikku totufonidest (ehk mitte-nutifonidest) Evolutioniga ära sünkroniseerida, siis suures osas avatud koodiga Androidi ajastul seda enam teha ei saa. Milles asi on?  Google’i teenused õnneks töötavad ja ajavad hädaga asja ära, aga parem (ja turvalisem) oleks võimalus otse kontakte ja kalendrit sünkida.

Nii et üldmulje on 4 palli 5-st. Aa, postituse pealkiri on pärit [L] omaaegsest disainerite pilakampaaniast, kus üritati keeleseadust järgides kõik tuntud firmalogod ära eestindada (Aktsiamees, Pikktint jne).

Tšatšatšahh…

Kunagi tegid sihukest häält kurjad bürokraadid jaburas vene arvutimängus nimega “Perestroika”, kes demokraadist peategelast mööda kahanevaid platvorme taga ajasid.

Nüüd on sihuke nimi pandud Kaku uuele moblale. HTC Chacha täpsemalt siis.  Kahe aasta vanune HTC Desire töötas veel küll, aga ekraani näppimisest sai tõsine siiber (eriti teksti sisestamisest tarkvaralisel klaviatuuril) ja rohkem Kakk endale naljalt ilma füüsilise klaviatuurita telefone ei soeta. Enne Desire’it oli kasutusel Symbianil põhinev Nokia E71 – see “põhjamaine Blackberry” oli muidu igati asine telefon, ent Symbian oli juba tollal mahakäiv süsteem. Nüüd tuli siis pikka aega ringi nuhutada, mida võtta – lugesin igasugu hinnanguid ja uurisin taustu.

Kaku otsitaval telefonil pidi olema WiFi (koos hotspot-funktsiooniga), füüsiline täisklaviatuur, Androidi süsteem ja füüsiline kõnele vastamise nupp. Vaadatud variantidest pääsesid esialgu lõppvooru Sony Ericssoni Xperia Pro, LG Optimus 660 Pro ja HTC Chacha. Esimese kohta on lugeda palju kiidusõnu, kuid millegipärast on nad suutnud täisklaveriga telefonil jätta kõnele vastamise ikka ekraani kraapimise peale (muide ekraanikraapimise vohamine on pannud väga paljud erinevate puuetega inimesed probleemide ette, see lahendus pole kuigivõrd ligipääsetav).  LG lasti mitmete hindajate poolt põhja kui kehva koostekvaliteediga telefon.  Sõelale jäi Chacha.

Üldiselt võib öelda, et päris hea valik. Blackberry välimus ja Androidi sisu, puuteekraan pluss täisklaviatuur selle all. Klahvistik on hea tunnetusega, kasutatav nii pihus hoides kui ka lauale asetatuna.  Google’iga sünkroniseerimine toimus ilusti, kogu vajalik arsenal (sh WiFi Hotspot) on kohe olemas (veel üks algul vaadatud võimalus – Nokia E6 – oleks nõudnud selle juurde ostmist),  erinevad vajalikud jupid tulid Play Store’ist juurde. Kaamera on märksa erksam kui Desire’il, viimasel oli see muuks kui staatiliste objektide pildistamiseks päevavalguses peaaegu kõlbmatu. Ja mis peamine, kõnesid saab vastu võtta ühe käega, ilma ekraani nühkimata.

Miinuseid on ka, õnneks mitte ükski pole veel showstopperiks osutunud. Eeskätt on tegemist kasutatavuse-alaste ämbritega.

* kes see turakas arvab, et mobiiliga saab täpselt ja kiirelt pildistada, kui pildi tegemiseks peab ekraani näppima? Ilmselt on tegu tulnukaga, sest inimese ergonoomikat ta küll ei tunne. Chachat tuleb pildistamiseks hoida käes lapiti, seega oleks ainumõeldav panna päästikunupp kas korpuse ülaserva (kus praegu on voolunupp) või paremasse külge (arvestades, et enamik inimesi on paremakäelised – vasakukäelistele võiks anda võimaluse kasutada päästikuna vasakul küljel asuvaid helinuppe). Hetkel on käsil mingi tarkvaralise lahenduse otsingud, mis võimaldaks teha pilti mõne riistvaralise nupu abil (üks võimalus on teada, sellest kohe allpool).
* Chacha on reklaamitud välja kui “Facebooki-telefon” ja tal on lausa klaviatuuri all eraldi sinise F-tähega nupp.  Positiivne on see, et kaamera puhul toimib see päästikuna – on riistvaraline ning natukenegi ergonoomilisemas kohas kui see tarkvaraline julla.  Negatiivne on aga see, et peale pildi tegemist sellisel viisil peab telefonile eksta selgitama, et “EI, MA EI TAHA seda pilti Facebooki panna”. Üksikute kaadritega pole väga hullu, aga järjest mitut pilti teha on niimoodi väga nüri.

Nii et need kaks viimatikirjeldatud featuuri ongi põhjuseks, miks Kakk seda kirjeldust “Perestroika” bürokraatidega alustas.  Aga muus osas on täitsa asine suhtlusvahend – portaalides enamasti pandud 4 punkti 5-st on adekvaatne hinnang.

P.S. Kes tahab endale mõistliku hinnaga soetada kasutatud HTC Desire’i, võib Kakult küsida.

Kus häda kõige suurem…

Avatud lähtekoodi selge ruulimise kohta kinniste lahenduste ees veel üks hea kogemus.

HTC Desire on muidu igati hea telefon, aga kõne vastuvõtt sõrmega mööda ekraani lohistades on küll üsna mööda idee. Enamasti on vaja mobiil kiiruga kätte saada ja kui siis torusse viimaks “halloo!” saad hõigata, selgub, et lohistamine ei õnnestunud ja telefon kutsub edasi.

Aga leidsin, et keegi hea inimene on loonud rakenduse nimega “Tedd’s Droid Tools”, mis on Android Marketi kaudu kenasti kättesaadav – muuhulgas saab sellega kõnesid vastu võtta Desire’i optilist kursorikuuli vajutades (on ka teisi valikuid). Igal juhul märksa töökindlam lahendus kui ekraanil näpuga sibamine.

Tarkvaralise klaviatuuriga on ilmselt võimalik ära harjuda, kuid praeguse seisuga võtan järgmise telefoni küll kindlalt füüsilise täisklaviatuuriga (teine tingimus on sama kindlalt avatud tarkvaraplatvorm). Seega ootame lubatud HTC Visioni või mõnd samalaadset asja (kiiret muidugi pole – kui praeguse aparaadiga taas midagi hullu ei juhtu, ei ole lähiajal vahetust plaanis).

Froyo

Androidi uus versioon 2.2 tuli ametlikult välja juba jupp aega tagasi suve algul, kuid selle jõudmine EMT võrgus töötava HTC Desire’i peale võttis üksjagu aega. Nädalapäevad tagasi andis telefon küll märku, et 2.2 uuendus on viimaks saadaval – kuid kui ITK-sse WiFi-t kasutama läksin (90MB oleks suure osa moblaneti kuulimiiti täis tõmmanud), oli tulemuseks virin “Installation failed” ning peale seda polnud uuendusest enam kippu ega kõppu. “No updates”, teatas tark masin.

Lahendus leidus [L] Geekword.net’ist.  Kõik toimis kenasti ja nüüd on 2.2 Froyo telefonis. Kõiki uusi asju tuleb alles uurima hakata, aga väga asjalik on WiFi-tugijaama loomise võimalus (WPA krüpto toetusega). Nüüd saab sisuliselt hädakorral mistahes paigas Eestimaal neti püsti ajada.

Pisikene mehikene tilepunni sees

Otsest karjuvat vajadust telefoni vahetada tegelikult ei olnud – Nokia E71 töötas veel täitsa edukalt. Kuna aga pidev jama andmete sünkroniseerimisega üle viskas ja tööl mõned arengud toimusid (sügisest on tööl Human-Computer Interaction -teemaga tegelev välisõppejõud ning Androidi on plaanis hakata ka ITK-s õpetama), siis sai endale soetatud [L] HTC Desire. Ehk siis aifööni üsna võimekas Androidi-põhine analoog, mis ei ole erinevalt õunameeste omast nii kõvasti omanikfirma paela otsas kinni.

Mobiilnetindus on ka Eestis viimaks arenema hakanud ning EMT netipakettide hinnad enam päris rumalasti rääkima ei pane. Seetõttu sai ka sealt telefoni toetuseks üks (loodetavasti) sobiva mahuga variant leitud. Nüüd on Kakul masinavärk, mis kogu tarvilikku infot  ilusti läpaka Evolutioni ja telefoni vahel automaatselt sünkroonis hoiab  ning vajadusel saab ka seal võrgus asju ajada, kuhu kaablid ja wifi veel ei ulatu.

(APDEIT 12.06 – proovisin ära ka läpaka ühendamise telefoni kui netiallika taha. Ubuntu puhul töötab igatahes täiesti lambist – USB kaabel telefoni ja läpaka vahele, moblast võrguühendus ja võrgujagamine sisse. Ülimalt viisakas – nüüd saab minna suht suvalisse kohta kondama ja läppari kaasa võtta.)

Telefon ise on üsna uhke asjake, igal pool netis on hinnangutes tohutu kiidulaul. Esialgu oli üsna harjumatu see ekraanil asuv klaviatuur – ehkki sellega on kindlasti võimalik ära harjuda, tasub ehk kunagi järgmiseks võtta ikkagi füüsilise klaveriga mudel (uudised teavad rääkida, et tulekul on HTC Vision, mis olevat toosama Desire koos füüsilise klaveriga). Aga pole hullu, küll saab hakkama. Kuna sünkrooniasi on lahendatud, saab alati pikemaid tekste arvutis teha ja telefoni saata.

Androidile on netist üksjagu softi saadaval ja tutvumine-sobramine võtab aega. Positiivne on ka see, et sotsiaalmeedia juppe (näoraamat, kakuhuiked, Jora jne) saab vastavate rakendustega kenasti otse telefonist teha.

Suvise suurema ringikondamise tarvis seega loodetavasti päris asine kaaslane. Tõsi, aku on tal teiste sarnaste elukate kombel üsna nõrguke ja peab vastu ca ööpäeva kuni kaks, see-eest aga laeb see end täis kõigest kahe tunniga.

P.S. Kui keegi on huvitatud kasutatud E71-st (klaas on servast veidi mõrane, kuid see ei takista kasutamist; kaasa 2GB mälukaart, seina- ja autolaadija), võib anda märku. Väga häda müügiga pole (alternatiivtelefon võib alles ka jääda), aga kui kellelgi vaja on, võib uurida ja arutada.