Silt: Samsung

Telefonivahetus

Sämm laulis ikka päris kaua – Samsung Galaxy S5 sai soetatud 2014. aasta keskpaigas, nii et peaaegu kümme aastat. Kroom kulus maha ning lõpuks läks katki ka laadimisava kate (mida juba 2014. aasta hindajad kehvaks pidasid) – aga alles poole aasta eest. Algne Android sai vahetatud LineageOSi vastu ning sellega töötas telefon aastaid.

Aga juba mõne aja eest oli kuulda, et ametlikku LineageOS 19.1 ehk Android 13 analoogi enam sellele telefonile ei tehta. Märtsi alguses teatatigi, et tuli 18.1 (Android 11) viimane uuendus ning rohkem ei saa. Seega tuli hakata ringi vaatama.

Vaja oli telefoni, mis a) kestaks sama kaua kui S5, b) oleks töökindel, c) oleks võimalikult vaba tarkvaraga ning d) mitte väga antiikne juba ostes. Viimane punkt jättis paraku välja Replicanti-põhised, küll täiesti vaba tarkvaraga, ent aegunud asjad. Töökindluse taha jäid veel mõned vaba tarkvara projektid.

Lõpuks võtsin hollandlaste Fairphone 5 – otsustas lubatud kümneaastane eluiga, modulaarsus (vahetada saab 10 eraldi juppi, sh muidugi ka akut), mingil määral ka väidetav “rohelus” (Kakk on endiselt mõtteviisilt roheline, ehkki praegust rohepööret ulmeliseks totruseks peab). Tarkvara on Fairphone OS – Android 13 põhine, aga üllatavalt sodivaba (sisuliselt võrdne LineageOS-iga) süsteem. Varasemad mudelid 4 ja 3 on saadaval ka eelpaigaldatud LineageOS-iga, seega ilmselt on arvestatud selle peale kolimisega ka 5 puhul ja tõenäoliselt tulevikus võtan selle ka ise ette (ehkki ka praegune süsteem lubab viit suuremat Androidi versiooniuuendust – sama palju elas üle ka S5 LineageOS-i peal, mille põhiversioonid üldjuhul vastavad Androidi omadele).

Ülekolimine läks ladusalt ja kõik vajalik hakkas ilusti tööle. Väiksemaid teravaid nurki oli (näiteks ei ole FP-l enam füüsilist esipaneelinuppu ja enamik asju tuleb ekraanilt teha). Vaikimisi ekraanihalduri (launcher) asendasin Discreetiga (tarkvara osas läks F-Droidi varamu lisamine ladusalt ning üldjuhul üritan tarkvara ainult sealt paigaldada).

Nii et vaatame, kui kaua see aparaat kestab. 🙂

LineageOS 18.1

Vana ja väärikas Samsungi S5 sai täna uuenduse juba LineageOS 18.1 ehk “Android 11 miinus jamad” peale. Ametlik õpetus soovitas veidi teisiti, aga tegin sisuliselt eelmise uuenduse järgi (restartisin taasterežiimi ning tõstsin süsteemi ja GAppsi pakid ADB-ga üle). OpenGApps ei paku veel 18.1 versiooni, seega võtsin soovituse järgi teise variandi nimega MindTheGApps. Sel korral pääses isegi mälu puhtakstegemisest ja uuest seadistusest, uus süsteem läks täitsa ilusti otse olemasolevale peale (nagu iganädalased väiksemad uuendused).

Nuhvlinäppimine

Kakk pole pikka aega tahvelarvutit (millele pakuti hiljem välja too pealkirjas kasutatud naljakas eesti vaste) endale vajalikuks pidanud, aga nüüdseks on kogunenud ridamisi ideid, mida sellega proovida võiks – ja pealegi ei tahaks sellist lünka teadmistes säilitada.

Nii saigi endale soetatud sedalaadi tehnika kohta juba üsna auväärses eas Samsung Galaxy Tab S2 – täpsemalt selle ligi 10-tolline WiFi-ga variant 2016. aastast. Et miks nii vana – nagu läpakast lendab kohe hankimise järel Windows ja asendub pingviiniga, nii on Kakk toiminud juba mõnda aega ka moblaga. LineageOS tegi juba selgelt vanast Android 6.0.1-st 9.x analoogi.

Mõningase näppimise järel tuli täitsa rahule jääda. Paigaldused läksid kenasti, kasutasin järgmisi linke:

Mis paraku tööle ei hakanud, oli Fender Tone App kitarrivõimendi juhtimiseks (üritab veel häkerdada, aga seda on ka teised netis kirunud). Järgmised katsetused tulevad Linuxi paigaldamisega (Kali jt).

APDEIT 1.02 – Fenderi võimendijuhtimine töötab juba mõnda aega. Nad tahtsid alguses ühendamise ajaks asukohatuvastuse sisselülitamist – pärast võib uuesti maha võtta, ühendus käib üle Bluetoothi. Nüüd on saundide vahetamine kõvasti mugavam ning onlain-saundipangast õnnestus leida mitu kuulsate sellide saunde jäljendavat asja (AC/DC ja ZZ Topi rokihääled, Gary Moore “Still Got The Blues”, Claptoni bluusilikud saundid ja muidugi mõista Brian May Red Speciali ahvimised). 🙂

Sämm on laulnud

Esimene nädal Samsung Galaxy S5-ga on seljataga. Vana hea HTC Chacha hakkas nii ära väsima, et osad nupud enam ei töötanud ning kõnesid oli raske pidada – nimelt saab enamikul “nutikatel” kõne ajal helitugevuse nupuga valjust reguleerida ning olukord, kus vaiksemaks keeramine töötab ja valjemaks tagasipanek enam mitte,  ei olnud eriti meeldiv.

Olukorda aga raskendas asjaolu, et samasuguseid Blackberry stiilis nutifone, kus on füüsiline täisklaviatuur ekraani all, ei olnud enam absoluutselt mitte kusagilt leida. 🙁  Tuligi vaadata, milline “lutsukivi” kõige paremini asja ära ajab – et nii Microsoft kui Apple olid juba põhimõtte poolest mittekvalifitseeruvad, kippus valik keerama uusima Samsungi peale, mis näis olevat ühtaegu piisavalt suur (nägemiseks ja näppimiseks) ja piisavalt väike (käes ja kõrva juures hoidmiseks).

Et ühes elektroonikapoes töötab teadaolevalt üks klassiõde Nõmme põhikooli ajast ning sealt on aeg-ajalt saanud eri vidinaid veidi soodsamalt, siis saigi sammud sinnapoole suunatud.  S5 oli seal täitsa olemas – hind oli  soodukast hoolimata suht soolane, aga tegu on ikkagi läpaka kõrval teise olulise töövahendiga…

Esmamuljed – suurus klappis hästi, teksti andis ka ekraanil veidi suuremaks ja mugavamaks keerata, eesti keel oli olemas, kõik vajalikud funktsioonid ka (Kaku jaoks on helistamise kõrval põhilised ilmselt kalender ja mobiil-andmeside koos Wi-Fi “purgi” tekitamise võimalusega – asendamatu igasugustel üritustel). Ekraan oli ka väga korralik.

Näib, et vahepeal (võrreldes viimati kasutatud 2.2-ga) on Android ikka üksjagu edasi läinud. Ekraaniklaviatuur, mis omal ajal HTC Desire’iga probleemiks oli, toimis jupp maad paremini (abiks oli ilmselt ka suurem ekraan – kuid siiski usun, et kirjutamiskiirus oleks sama suure füüsilise klahvistikuga kindlasti suurem). Rakendusi on jalaga segada ning ilmselt ei oleks kuigi keeruline suur osa telefoni mälust täis lohistada.

Telefoni üldine liides tundub olevat parem kui eelmisel, kaamera kvaliteet on korralik (ehkki päris pimedas jääb ikkagi veidi hätta), heli on hea (kannatab isegi väikese taskuraadiona kasutamist) ja kõik eespoolmainitud põhiasjad toimivad laitmatult.

Mis aga endiselt häirib – kaamera teeb pilte ikka ekraani näppimise abil ning kiire reageerimisega pildistamine on suht välistatud. Mõni UX spets võiks selgitada, miks ei võiks paremal küljel ülalpool asuv käivitusnupp asuda sama külje allosas ning olla kaamera puhul kasutatav päästikuna?  Teine suur ämber vähegi kehvema liigutuste koordinatsiooniga inimestele  – kõnede vastuvõtt ekraani näppimise teel – on õnneks lahendatud tänu puuetega kasutajatele mõeldud sätetele, kust saab valida kõnede vastuvõtmiseks ainsa füüsilise klahvi esipaneelil (“Home”). Ent mitmes muus kohas on sarnast asja veel – näiteks äratuskella juures.

Üllatavalt nadi tundub veekindlana reklaamitava telefoni pistikupesa kate telefoni alaservas – see näeb küll sedamoodi välja, et mõne kuu pärast on see katki ja ära visatud (eriti kui avamiseks tuleb küüned lihtsalt serva taha ajada). Ja kummalisel kombel on S5 jaoks loodud kaaned sellised, mis ei lase toda katet eriti lahti urgitseda ning seetõttu tuleb telefon enne laadimist kaantest välja koukida – see pole eriti keeruline, küll aga tüütu.

Linuxi kasutajana on ka tõsine küsimus – kui mõne aja eest sai enamikku totufonidest (ehk mitte-nutifonidest) Evolutioniga ära sünkroniseerida, siis suures osas avatud koodiga Androidi ajastul seda enam teha ei saa. Milles asi on?  Google’i teenused õnneks töötavad ja ajavad hädaga asja ära, aga parem (ja turvalisem) oleks võimalus otse kontakte ja kalendrit sünkida.

Nii et üldmulje on 4 palli 5-st. Aa, postituse pealkiri on pärit [L] omaaegsest disainerite pilakampaaniast, kus üritati keeleseadust järgides kõik tuntud firmalogod ära eestindada (Aktsiamees, Pikktint jne).