Riigikeeles

Käisin täna ühes kohas asjatamas. Ootasin parasjagu enda järjekorda, kui kõrvaloleva administraatorilaua juurde saabus üks noor naisterahvas ja pöördus administraatori poole vene keeles. Administraator vastas viisakalt ja andis soovitud info – aga tegi seda eesti keeles. Ja seejärel hakkas ka klient eesti keelt rääkima (väikese aktsendiga, aga täiesti korralikult).

Ilmselt on midagi muutunud küll. Ja tegelikult on seda muutust väga vaja.

Pisike sabakergitus

Nagu suurem osa teisi selle ala teadustöötajaid, on ka siinkirjutaja ACM ja IEEE liige – esimeses juba üle kümne aasta, teises paar viimast.  Kuna ACM reklaamis enda kõrgemaid liikmetasemeid, siis tekkis sportlik huvi, kas senine tegevus senior memberi taseme välja annab. Tuli enda senised ägedamad tegemised üles lugeda ja kolm soovitust esitada.

Asjapulkade poolt kontrollimine võttis ca kuu aega, aga tänasest näitab ACM virtuaalne visiitkaart siis sellist pilti:

ACM Senior Member

Konkurendid ründavad

WordPressiga tehtud veebilehti üritatakse endiselt lihtsa nimede- ja paroolideproovimisega maha võtta. Seal näeb igasugu nimesid, ehkki enamasti on need kas saidi enda nimi või siis eestikeelne “Haldur”, mille pätid on ära õppinud (proovitavad paroolid on tõenäoliselt sama lihtsad). Täna nägi aga üht lausa ausat ründajat, kes proovis nime “konkurendid” (tõsi, kodanik ise tuli hoopis Türgist)…

Eesti keeletus

Sain ERR uudisest teada, et õigekeelsussõnaraamatut ei peeta eesti keeles enam vajalikuks. Asemele tulevat Sõnaveeb, mis on sisuliselt Wikipedia stiilis isevooluteed pidi kujunev allikas.

Kas see on sarnaselt ülikoolide kroonilise alarahastusega taas üks nälga surnud nähtus või ei pea keeleinimesed seda vajalikuks, see artiklist päris hästi ei selgu. Teine variant on vähem usutav, ent paraku mitte võimatu – mõnigi selle rea inimene on kahjuks enda ajud ära võukinud ning ei pruugi enda algset tegevusala enam täiel määral hoomata. Ent olgu põhjuseks see või teine, tulemus on ilmselt üks – seni ÕS-ist hoolimata vohama kippunud kirjaoskamatus saab täiesti vabad käed.

Viimaste semestrite kogemus lõputööde kaitsmiskomisjonides näitab selles osas ikka väga nutust pilti (implementeerimine on näiteks üsna massiline) ja kui nüüd öeldakse, et “nojah, polegi vaja”… Või on see kuidagi seotud boltimise-woltimise ning sellega, et teatud seltskond ei taha või ei ole suuteline riigikeelt omandama…?

Ma väga loodan, et Eesti saab natuke rahvuslikumalt mõtleva valitsuse (ja ka laiema otsustajate ringi) enne, kui eesti keel pöördumatult kaduma hakkab. Eriti kurva võrdluse saab vaadates, kui tõsiselt meist märksa arvukamad soomlased enda keelt hoiavad.

Keskklass Eestis

Vaatasin veebist Swedbanki tehtud keskklassi uuringu infohommikut.

Täitsa huvitav ja üsna mõtlemapanev. Midagi ei ole teha, Eesti inimesed on endiselt suures osas vaesed – see paistis päris mitmest kohast välja (eriti muidugi arvamuste ja reaalsuse vahelistest kääridest ning sellest, et reaalne mediaan jääb kusagile veidi üle tuhandeeurose netopalga juurde). Kusjuures mitmed trendid olid esitatud 2020. aasta seisuga, mil mõned asjad olid veel suhteliselt paremini.

Lisaks võiks aga veel välja tuua selle, et kuna mitmed andmed olid kogutud üksnes Swedbanki klientuuri pealt, siis see näitas pilti teisalt ilmselt lahjemana kui tegelikkus. Kui esitluses rõhutati korduvalt, et säästud on pigem jõukama rahva tunnus, siis pakuks, et Swedbank ei ole just eriline säästudemagnet (vähemalt mitte paremal järjel inimeste jaoks).

Ilmselt on olemas arvestatav osa kehvemal järjel inimesi, kel on üksainus pangakonto ja see pärineb veel Hoiupanga aegadest (seega tänane Swedbank). Jõukam rahvas on vist pigem mujal – just säästude ja investeeringutega (LHV, Tuleva, aga ka Interactive Brokers ja muud sellelaadsed; päris rikaste inimeste vara on tõenäoliselt suurel määral piiri taga). Isegi va paljuräägitud pensionisüsteemi osas on Swed vist pigem vaeslapse osas – nende fondid on olnud läbi aegade ühed kehvemad. Paraku on jõukam rahvas reeglina ka rahatargem ning on sealt juba ammuilma kuhugi mujale liikunud.

Aga sedasama rahatarkust levitada on endiselt väga vaja (see paistis esitlusest ka välja).

 

Joon vahele

Venemaa ähvardab Balti riikide maismaapiiri sulgemisega. Sellele oleks kohane vastus kõigi Balti riikides elavate Vene kodanike elamislubade tühistamine. Üritate näljutada, võtke oma inimesed tagasi.

Siinsetel kunagistel okupantidel ja nende järeltulijatel oli aega üle 30 aasta, et otsustada. Päris mitmed otsustasidki kohalikega koos elada ja keele ära õppida – neid ei torgi ka edaspidi mitte keegi (näiteid sedalaadi vene päritolu inimestest on siin juba korduvalt toodud). Ent kui öeldakse avalikult välja, et sõja korral võideldakse praeguse elukohariigi vastu, siis ei ole sel riigil mitte mingisugust moraalset kohustust selliseid tegelasi maal hoida. On täiesti normaalne, et ühes riigis elavad selle riigi kodanikud.

Hitleril kulus vaid napp aastakümme, et suurest osast kultuursetest sakslastest hoolimatud nartsissistid teha, kellele teiste inimeste hävitamine korda ei läinud. Vene rahvast on selliseks aretatud märksa kauem – nüüd on tulemus käes ja Ukraina kogemuse näitel on suurest osast saanud blatnoid. Ja “seaduslikke vargaid” ei ole teistel riikidel tarvis.

Seega PPA võiks selgelt selles suunas liigutama hakata.