Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Keskklass Eestis

Vaatasin veebist Swedbanki tehtud keskklassi uuringu infohommikut.

Täitsa huvitav ja üsna mõtlemapanev. Midagi ei ole teha, Eesti inimesed on endiselt suures osas vaesed – see paistis päris mitmest kohast välja (eriti muidugi arvamuste ja reaalsuse vahelistest kääridest ning sellest, et reaalne mediaan jääb kusagile veidi üle tuhandeeurose netopalga juurde). Kusjuures mitmed trendid olid esitatud 2020. aasta seisuga, mil mõned asjad olid veel suhteliselt paremini.

Lisaks võiks aga veel välja tuua selle, et kuna mitmed andmed olid kogutud üksnes Swedbanki klientuuri pealt, siis see näitas pilti teisalt ilmselt lahjemana kui tegelikkus. Kui esitluses rõhutati korduvalt, et säästud on pigem jõukama rahva tunnus, siis pakuks, et Swedbank ei ole just eriline säästudemagnet (vähemalt mitte paremal järjel inimeste jaoks).

Ilmselt on olemas arvestatav osa kehvemal järjel inimesi, kel on üksainus pangakonto ja see pärineb veel Hoiupanga aegadest (seega tänane Swedbank). Jõukam rahvas on vist pigem mujal – just säästude ja investeeringutega (LHV, Tuleva, aga ka Interactive Brokers ja muud sellelaadsed; päris rikaste inimeste vara on tõenäoliselt suurel määral piiri taga). Isegi va paljuräägitud pensionisüsteemi osas on Swed vist pigem vaeslapse osas – nende fondid on olnud läbi aegade ühed kehvemad. Paraku on jõukam rahvas reeglina ka rahatargem ning on sealt juba ammuilma kuhugi mujale liikunud.

Aga sedasama rahatarkust levitada on endiselt väga vaja (see paistis esitlusest ka välja).