Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Uus tase

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Oeh

Kulla ERR – kui tahate küberturbeteemadel lugu teha, siis Eestis on päris palju selle ala asjatundjaid. Miks te nende käest sedalaadi asjadele kommentaare ei küsi?

See jutt siin meenutab paraku “Häkkerite” filmi Richard Gilli. Juhtusin sama inimest kuulma ka laivis ühel selle aasta virtuaalkonverentsil, kus ta samamoodi “häkkerite kultuurist” rääkis – täielik puder klassikalistest tarkvarakogukondade häkkeritest ja internetipahalastest (piltlikult öeldes “siga ja kägu on ju mõlemad loomad!”).

Mida kõike teada ei saa

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Veidi parem

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Järjekordne

ERR keskpäevased raadiouudised. Teise uudisena peale Prantsuse valitsuse tagasiastumist lugu sellest, kuidas rahandusminister pöördus rahapesu uurimiseks USA firma poole. Algus kenasti rahvusringhäälingule sobilik (fakti nentimine), siis aga pikk hinnanguid täis intervjuu opositsionäärist eksminister Jürgen Ligiga ning otse loomulikult ilma mingi kommentaarita valitsuse poolelt.

Ootame siis huviga, millal intervjueeritakse hunte lambakasvatuse, neonatse geiparaadi või sataniste ülestõusmispühade teemadel.

Hea võrdlus

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).

Ohoh!

Leidsin ERR-ist sellise intervjuu.  Ei hakka seekord arvama midagi jututeema või intervjueeritava kohta, aga tuleb täitsa ausalt kiita intervjueerijat – täitsa asine. Ajakirjandus, mitte ideoloogiatöö – nii et saab ikka küll, kui väga tahta.

Samas näiteks Postimees ei taha endiselt.

APDEIT 28.05: Paraku näib, et tegu oli üksikjuhtumiga – siin on taas üks, hm, tavalises kvaliteedis asi.

Mõtteid pildi alt

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.