Sada eurot

Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.

Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see  tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).

Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:

“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”

Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks?  Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee.  Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.

Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.

Parandamise koht

… uuele valitsusele: likvideerige üks hiljutine ämber ehk lõpetage ära vastutöötamine finantskirjaoskuse levikule rahva seas. Mõtlen seda asja.

Eesti inimeste säästmisharjumused ja arusaamine rahaasjadest on keskeltläbi ikka kehvakesed (olgem ausad – ikka päris pikka aega ei olnudki väga paljudel võimalik eriti miskit kõrvale panna, hiljem aga kaotasid sisulise mõtte tähtajalised hoiused). Nagu ei saada pahatihti aru valimissüsteemist ja muudest poliitilistest aabitsatõdedest, nii on ka investeerimine päris paljudele tume maa (ja seda kipuvad aeg-ajalt ära kasutama nii kõikvõimalikud aferistid kui ka riigivõim oma sammastega).

Enda viimaste aastate kogemus aga lubab väita, et valem “Internet + LHV netipank + Balti dividendiaktsiad” töötab päris ilusti (isegi nullist alustades ja suhteliselt vähehaaval raha lisades) ning ilmselt ei ole ka veel mitmed muudki alternatiivid kaugeltki raketiteadus. Seega võiks  inimestele rohkem kala asemel õnge pakkuda – eriti olukorras, kus silmapiiril on pakutav võimalus senine II pensionisammas ise sobivalt investeerida ja lõpetada pankade nuumamine.

OK, 7% pole iseenesest ju palju ning riigil on ka kusagilt vaja raha saada. Aga praegu nihutati maksukoormus just nimelt “OÜ-tajate” pealt seaduskuulekate tavakodanike selga. Tsiteerides veel klassikuid: “Mida me siit järeldame, Watson?”