Lugesin üht iseenesest sümpaatsetki, aga natuke naiivset, koolikirjandi moodi lugu – kusagil blogis või FB-s oleks see täiesti omal kohal, aga ei saa hästi aru, miks see oli ERR-i portaali pandud.
Autor käib läbi enamiku sotside tüüpilisi jutupunkte (vähemused unustas ära). Mõne asjaga võiks mööndustega isegi nõustuda (vaesust tuleb Eestis kindlasti vähendada ja säästev eluviis on kasulik igaühele), mõne asjaga absoluutselt mitte (maalidele supiviskajad paneks ilma pikemata kuuajasesse šokivangistusse – ilmselt see tooks päris paljud ökoterroristihakatised maa peale tagasi).
Aga miks üldse sellest kirjutada – mõtlema pani see lõik:
“Ma lubasin endale 18-aastaselt, et ma ei kavatse olla oma elus vaene. Ma otsustasin olla jõukas, võimeline ennast ise ära majandama, ettevõtlik. Olen seda lubadust iseendale ka pidanud. Minu turvatsoon pangakontol on sada eurot (varem tuhat krooni). Sellest allapoole jääv kontojääk tähendab mulle külmasaanud kartuli tunnet.”
Sada eurot ei ole ju väike raha. Selle eest saab isegi praeguste hullude hindade juures poolteist paagitäit bensiini või päris korraliku nädalase toidukorvi. Aga jätta see n.ö. konto alampiiriks? Ma ei tea, kas kirjutajal on olemas nn mustade päevade rahavaru või III pensionisammas (investeeringutest rääkimata). Aga isegi juhul, kui need on olemas (milles pigem kahtlen), ei ole see hea idee. Ning sinna otsa tuleb artiklis kohe üsna tüüpiline sotsialisti joru.
Tundub tänapäeva Eestis kuidagi sümptomaatiline: inimesed, kelle rahaga ringikäimise võime on küsitav, jagavad näpunäiteid maksusüsteemi osas. Ja paraku ei piirdu see seltskond sotsidega.