Microsofti kasutustingimused

Seoses hiljutise uuendamisega sai nüüd ka ette võetud uued Microsofti kasutustingimused – näiteks privaatsust puudutav osa on saadaval ka päris viisakas eesti keeles. Hirmus kahju ainult, et väga suur osa kasutajaid seda kunagi ei loe (või kui loebki, on juba Google’i ja FB poolt nii juhmiks dresseeritud, et asja padutotalitaarne olemus kõrvust mööda libiseb). Paar pisikest refereeringut siiski:
* enamiku firma teenuste tarbimiseks tuleb lubada neil andmeid koguda. Nendes kohtades, kus nõustumine on vabatahtlik, peedistatakse kasutaja nõustuma vihjega, et tema sätted “võivad kaotsi minna”.
* lisaks MS enda andmekogumisele (loe: nuhkimisele) ostetakse kasutajate infot ka “andmemaakleritelt”. Mida iganes siin siis ka mõeldakse (FB? Google? Equifax ja teised selletaolised? Onu Sam?).
* huvitavamate kogutavate andmete seas on näiteks autentimisandmed (paroolid – ja ilmselt mitte üksnes MS teenuste omad), makseandmed (sh krediitkaardiinfo), tellimused (sisuliselt kogu netist ostetava kraami info), veebilehitseja sirvimisajalugu, mobiiltelefoni IMEI-kood, pildid, kogu suhtevõrgustik ja palju muud. Uuemast ajast on juures näiteks hääle- ja käekirjainfo.
* veebiküpsiste blokeerimine ei ole otseselt keelatud (asi seegi), aga kasutajale antakse selgelt mõista, et seda ei peaks tegema.
* firma “käitumiskoodeksis” on paar üldarusaadavat ja mõistlikku reeglit (ära riku seadusi, ära spämmi jne), ent on ka mitmeid selliseid, mis uduse iseloomu tõttu sõltuvad advokaadi oskustest ning koos võimalike sanktsioonidega (eriti teenuste sisule ligipääsu blokeerimisega) moodustavad väga ohtliku malaka ebamugavate inimeste vaigistamiseks. Näitena võib tuua laste kahjustamise (tänapäeval loevad mõned tainad ju selleks isegi lapse keelamist!) ning muidugi kaks juba vana tuttavat: “autorikaitse” ja “vihakõne” (jutumärgid on taotluslikud).
* Microsofti kontosse tuleb selle säilimiseks sisse logida vähemalt korra kahe aasta jooksul. Esmapilgul pole just suur asi, aga see a) on selgelt häiriv liigutus muude platvormide kasutajate suhtes, kel samas võib olla aeg-ajalt vajadus MS kontot kasutada, ja b) võib tähendada “konna keetmist” ehk vastava tähtaja järk-järgulist lühendamist edaspidi. Samuti võib see mõnda inimest kallutada eelistama Windows 10 puhul kohaliku kasutajakonto asemel Microsofti kontot (esimesel juhul peaks olema natuke rohkem võimalusi nuhkimist vähendada).
* tarkvara litsents on nüüdseks puhtalt teenusepõhine. Litsentsi ülekandmine (näiteks arvuti mahamüümisel) ei ole lubatud – selgusetuks jääb, kas ostja saab kasutada olemasolevat (huvitav, mis juhtub olukorras, kus kodanik A müüb enda vana arvuti kodanik B-le ja ostab kodanik C-lt “uue vana arvuti”?).

Kindlasti on seal üht-teist põnevat veel, aga ehk praeguseks aitab. Äkki paneb selle lugemine mõne inimese mõtlema.

Õpikunäide autoriõigustest

Nagu varem kirjutatud, avastas Kakk enda jaoks šveitsi rokkbändi Gotthard. Esmane impulss (üks hea lugu) tuli Spotify kaudu läbi ühe kogumikalbumi. Siis sai neid juba Tuubist otsitud ja autos pulga pealt kuulamise jaoks sealt alla tõmmatud. Ja viimaks jõudsid eile kohale 8 CD-Marketist ostetud ametlikku plaati (kogu Steve Lee aegne materjal). Nii see enam-vähem käibki – algul tiritakse kusagilt, siis viisakad inimesed ostavad asja ära ka.

Ettevõtluskontost

Eesti riigiisad on käinud välja idee luua süsteem, kus väikeettevõtjad võivad endale luua ettevõtluskonto, kuhu kantavast rahast läheb automaatselt 20% maksudeks ning mingit paberimajandust ei ole vaja.

Ühelt poolt on see tänuväärt mõte. Mida enam inimesi valib kala asemel õnge, seda parem. Mustalt tegemist võiks vähemaks jääda ning mõnigi tegelane, kes paberimäärimist ei salli, hakkab ehk põhitöö kõrvalt ka mikroettevõtjaks.

Teiselt poolt on paraku jäetud märkamata, et kuluvaba ettevõtlust ei ole olemas. Ka “peaga töötajatel” on vaja töövahendeid – õpetaja vajab paberit ja kirjutusvahendeid,  börsikonsultant vajab (enamasti tasulist) ligipääsu erinevatele infoteenustele jne. Ja “itti” vajavad ilmselt tänapäeval kõik. Füüsilise töö  puhul on asi kordades hullem – ja paraku on Eestis maapiirkondade väikeettevõtjad vist pigem selle rubriigi omad.

Seega praegu jäetakse kulud rahumeeli kõik ettevõtja kanda (käibemaksust ei vabasta ju keegi), makse kooritakse aga täie raha eest. Natuke meenutab suure ja väikese Peetri lugu – “Algul sööme sinu leivakoti tühjaks, pärast sööb igaüks enda oma.”

Seega jääb Kakk vähemalt esialgu FIE-ks edasi (põhitöö kõrvalt muidugi). Loodetavasti ei hakata seda ettevõtlusvormi veelgi enam kottima kui seda seni tehtud on.

Intellektuaalne kapital?

Treenerikoolitusel pidas (väga huvitava) loengu üks juba üsna auväärses eas ja vaieldamatult asjatundlik inimene. Kui aga Kakk käis slaidide kohta küsimas (kuna teema jätkus eelmisest korrast, kui haiguse tõttu tuli kodus olla), siis öeldi “Ma ei anna kunagi slaide välja, see on minu intellektuaalne kapital!”.

Natuke arusaamatu. Tegu on selgelt tugeva lektoriga, kelle slaidid ei suuda kunagi teda ennast asendada (mõne väga lahja lektori puhul on see oht olemas). Slaidid olid pealegi üsna lakoonilises stiilis ega oleks olnud eraldi õppematerjalina päris efektiivsed, väga suur osa olulisest sisust tuli tegelikult jutuna peale.

Õnneks sai koolituselt kaasa ka põhiõpiku, kus on sama materjal kokkusurutumal kujul olemas – seega õppimise koha pealt suurt häda ei ole. Pigem on kahju, et asjatundlik koolitaja jätab kasutamata niivõrd olulise promokanali – klassikaline “ise ei söö ja teistele ei anna”-stsenaarium (võib 99,9% kindel olla, et neid materjale reaalselt ei turustata ja tegelikult puudub üldse legaalne võimalus nende omandamiseks – autoril pole selleks aega ega tahtmist, kirjastajat palgata ei ole mõtet).

Sel teemal leiab muide erinevaid pikemaid jorinaid SlideShare’ist – näiteks [L] see siin.

 

Seminaril Rahvusraamatukogus

Käisin Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”.

Erilisi ootusi polnud, aga üritus osutus üpris asjalikuks. Väga hea ettekande pidas Indrek Ibrus BFMist (eriti hea lause oli “Kultuur pole vaid “valgustusväärtusega turutõrge””) ning ka isand Aleksei Kelli TÜ-st, kes varem on esinenud eeskätt traditsiooniliste (vananenud)  arusaamadega, näitas seekord laiemat visiooni (eriti asjakohane oli kuulus muinaslugu kuldkalast nn autorikaitse kontekstis). Positiivne üllatus oli temapoolne tõdemus, et “autorikaitse” mängib üle nii autori kui tarbija pea ning suur raha läheb “Jänese sõprade ja sugulaste” taskusse (sama mõte lajatas veelgi radikaalsemalt välja Indrek Hargla).  Esimene paneeldiskussioon jäi kahjuks lahjaks – ainsa märkimist väärt asjaoluna võib mainida, et isand Kalev Rattus Eesti Autorite Ühingust ei jaga endiselt ei vabakasutusest ega vabadest litsentsidest/ärimudelitest mitte muhvigi.

Päeva teine pool see-eest algas kirjanik Indrek Hargla sõnavõtuga, mis meenutas natuke Artur Talviku juttu fooliumisõjas Vabaduse platsil aasta tagasi (ka selles osas, et tegu on kutselise autoriga). Eriti hea oli autori ja lugeja liigitamine “puuetega inimesteks”, kelle funktsiooniks on täita asjapulkade taskuid. DRM sai korraliku kolaka ning e-raamatute turundajad ka (“Kõige rohkem meeldiks neile, kui inimesed lihtsalt ostaks e-raamatu, lugeda polegi vaja – äkki muidu mõni kopeerib!”). Nii nagu Kakk läks [L] isand Talviku filme ostma, läheb ta selle jutu peale ja ostab endale apteeker Melchiori lood ära.

Ettevõtja Yrjö Ojasaar tõi välja päris huvitavat statistikat (muuhulgas sellest, et arvestatav osa e-raamatute autoreid on kirjastuste alt välja rabelenud ja turundab end ise), lisaks veel ühe omapärase mõtte – noored on hakanud e-raamatuid lugema nii seetõttu, et luger näeb popp ja noortepärane välja (kaugelt ei saa aru, kas on luger või tahvelarvuti) kui ka seetõttu, et e-raamatu puhul pole kohe näha, kui mahukas see on (“Appi, nii paks raamat!”).

Teine paneel oli elavam ning tõi jälle hulga vastakaid arvamusi – rääkijatele lisandus Ilmamaa kirjastuse direktor, kes üritas “Jänese ja sõprade” seisukohti õigustada. Huvitav, aga mõnevõrra tulutu. Dotsent Kelli metafoori laenates on muinasloo eesti variandi Vägev Vähk juba ammu öelnud vihaselt “Sealauta mõlemad!”. 😛   52-aastane europiraat Christian Engström [L] väidab enda ajaveebis, et usub kogu patendisüsteemi kokkukukkumist nii USA-s kui Euroopas veel enda eluajal  – tuleb temaga nõustuda.

Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik üritus (tänu kahele Indrekule).

Vahva idee

Seltskond filmihuvilisi on pannud püsti legaalse filmipoe [L] TipTheAuthors.com, kust saab endale eestimaiseid filme tellida.  Oleks ka ise kohe paar filmi tellinud (juba põhimõtte pärast – arukaid autoreid tuleb toetada!), kuid kahjuks on hetkel võimalik maksta vaid läbi PayPal’i (Kakul seda pole; on pakutud ka mingi täidetavate lahtritega kaardivariant, aga kuna see näib käivat läbi sama firma ja on seega üsna ringiga minek, siis esialgu jäi ära). Kas keegi teab, miks nad meie siinseid pangalinke (nagu [L] Kriso seda teeb) ei kasuta – rootslased nöörivad liiga suurt vaheltkasu?

APDEIT 11.09: Nüüd ongi pangalingid kenasti olemas ja maksmine toimus ilusti. Mis aga esialgu vähemalt Linux Minti peal ei tundu toimivat, on allalaadimine – Transmission jääb lihtsalt 0% peale ootele. Loodetavasti saadakse ka see korda.

APDEIDI APDEIT: Viimaks õnnestus “Detsembrikuumus” edukalt kätte saada, ent Linuxi kasutajale on kasutatav tehnoloogia üsna ebamugav – vaikimisi torrentitarkvara Transmission ei suuda seda alla laadida ning ka vaikimisi meediamängija korralikult mängida – heli on vaid rögin-ragin.  Lahenduseks on laadida alla rtorrent’iga ja mängida maha VLC-ga.

Paar mõtet eilse jätkuks

Nagu teada, saadeti eile ACTA-nimeline nähtus Europarlamendis väga massiivselt pikalt.

Suur saavutus – arvestades kogu seda ressurssi, mida suurfirmad ja nende poliitilised käpiknukud selle läbisurumiseks kulutasid – alguses selleks, et asja salajas hoida, hiljem aga kogu asja ümber hämamiseks. Veel eile hommikul ei olnud asi päris selge. Aga ju viskas europarlamentääridel ära ka lobistide ülbe suhtumine “teie padrake mida tahate, meie teeme asja ära”. Igatahes uudistes nähtud pilt sellest, kuidas seltskond MEP-e siltidega “Hello democracy, goodbye ACTA” viibutas, oli üsna kõnekas.

Ent samades uudistes üritas keegi eestimaine härrasmees ikka veel ajada mingisugust “intellektuaalse omandi” teemat. Olgem ausad, sellist asja pole tegelikult olemas – see on nondesamade suurfirmade ja lobistide toodetud laialivalguv propagandatermin, nagu ka “piraatlus” selles kontekstis (piraadid olid härrad John Silver ja Jack Sparrow).  Inimeste mõttetöö viljad (mis sisuliselt kujutavad endast informatsiooni selle eri vormides) on olemuslikult selgelt liiga erinevad füüsilise maailma nähtustest, et neile saaks mõistlikul moel rakendada füüsilise omandi kohta käivaid seadussätteid. NB! See ei tähenda, et noidsamu mõttetöö vilju ja nendega (eriti teiste poolt loodutega) ringikäimist ei peaks üldse kuidagi sätestama – aga selleks on olemas autori-, patendi-, kaubamärgi- jms õigused (mis tegelikult samuti vajavad tänapäeval tublisti ümbervaatamist). Need juriidilised mehhanismid on aga ka omavahel piisavalt erinevad, et mitte üritada  toppida neid üheskoos sellise “laetud” termini alla puntrasse.

Veel ühe positiivse asjana võiks mainida, et kodanikudemokraatia stimuleerijana on kogu fooliumisõda läinud asja ette, nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Eestis tehti iseseisvusaja suurimad meeleavaldused, Europarlament sai tohutu hunniku pöördumisi teemal “ACTA seebiks!”.  Mida enam õnnestub ahnete ja rumalate inimeste tegevust päevavalgele tuua ja mida enam leidub rahval julgust sellele vastu seista, seda parem.

Aga Eesti peaministril võiks peale eilset häbi olla. Tõsiselt kohe.

Autoriõiguse reformikava

Esipiraat Rick Falkvinge ja europiraat Christian Engström on üllitanud [L] 107-lk raamatu, mis pakub välja päris arvestatava viisi, kuidas senist autoriõiguse mudelit internetiajastuga kooskõlla viia.  See on üle tüki aja üks sedasorti plaan, mis võiks elluviimisel reaalselt toimida.

Lühidalt pakutakse välja kuus peamist teesi:
* Moraalsed õigused tuleb jätta puutumata – nagu autorid ütlevad, ei tohiks kellelgi teisel olla õigust nimetada end ABBAks või väita, et tegelikult on kogu Paul McCartney looming tema kirjutatud. Teise loomingu autorina esinemine peab olema karistatav.
* Mitteäriline jagamine peab olema vaba – kui veel paarikümne aasta eest võis raamatust endale luuletusi maha kirjutada või raadiost muusikat lindistada, siis nüüd on autoriõigused siin absurdi jõudnud. Autoriõigus peab jääma vaid ärilise paljundamise reguleerijaks.
* 20 aasta pikkune äriline autorimonopol – tänapäeva autoriõiguste kestus 70-95 aastat peale autori surma on taas absurd. Mõistlik kestus aga on vajalik.
* Registreerimine 5 aasta järel – tihti on mitmed loomeobjektid jäänud juriidilisse vaakumisse, kuna automaatselt tekkiv autoriõigus “kaitseb” neid ka autori tegelikust soovist hoolimata. Mõni autor soovib saada enda loomingult maksimaalset kasumit, mõni pole aga sellest eriti huvitatudki. Viimaste juhtude tarbeks tuleks sätestada autoriõiguste registreerimine 5 aasta järel – kes registreerib, saab veel 15 aastat otsa, kes aga ei huvitu, annab loomingu vabaks.
* Tsiteerimine (muusikas sämplimine) olgu vaba – siia käivad ka igasugu remiksid ja paroodiad.
* DRM keeld – tehnoloogiliste lahenduste (Digital Rights/Restrictions Management) kasutamine kopeerimise takistamiseks on selge kirvega kure püüdmine ning on end sellisena juba tõestanud.

Näis, mis sellest ideest saab – aga asjal on jumet.