Käisin Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”.
Erilisi ootusi polnud, aga üritus osutus üpris asjalikuks. Väga hea ettekande pidas Indrek Ibrus BFMist (eriti hea lause oli “Kultuur pole vaid “valgustusväärtusega turutõrge””) ning ka isand Aleksei Kelli TÜ-st, kes varem on esinenud eeskätt traditsiooniliste (vananenud) arusaamadega, näitas seekord laiemat visiooni (eriti asjakohane oli kuulus muinaslugu kuldkalast nn autorikaitse kontekstis). Positiivne üllatus oli temapoolne tõdemus, et “autorikaitse” mängib üle nii autori kui tarbija pea ning suur raha läheb “Jänese sõprade ja sugulaste” taskusse (sama mõte lajatas veelgi radikaalsemalt välja Indrek Hargla). Esimene paneeldiskussioon jäi kahjuks lahjaks – ainsa märkimist väärt asjaoluna võib mainida, et isand Kalev Rattus Eesti Autorite Ühingust ei jaga endiselt ei vabakasutusest ega vabadest litsentsidest/ärimudelitest mitte muhvigi.
Päeva teine pool see-eest algas kirjanik Indrek Hargla sõnavõtuga, mis meenutas natuke Artur Talviku juttu fooliumisõjas Vabaduse platsil aasta tagasi (ka selles osas, et tegu on kutselise autoriga). Eriti hea oli autori ja lugeja liigitamine “puuetega inimesteks”, kelle funktsiooniks on täita asjapulkade taskuid. DRM sai korraliku kolaka ning e-raamatute turundajad ka (“Kõige rohkem meeldiks neile, kui inimesed lihtsalt ostaks e-raamatu, lugeda polegi vaja – äkki muidu mõni kopeerib!”). Nii nagu Kakk läks [L] isand Talviku filme ostma, läheb ta selle jutu peale ja ostab endale apteeker Melchiori lood ära.
Ettevõtja Yrjö Ojasaar tõi välja päris huvitavat statistikat (muuhulgas sellest, et arvestatav osa e-raamatute autoreid on kirjastuste alt välja rabelenud ja turundab end ise), lisaks veel ühe omapärase mõtte – noored on hakanud e-raamatuid lugema nii seetõttu, et luger näeb popp ja noortepärane välja (kaugelt ei saa aru, kas on luger või tahvelarvuti) kui ka seetõttu, et e-raamatu puhul pole kohe näha, kui mahukas see on (“Appi, nii paks raamat!”).
Teine paneel oli elavam ning tõi jälle hulga vastakaid arvamusi – rääkijatele lisandus Ilmamaa kirjastuse direktor, kes üritas “Jänese ja sõprade” seisukohti õigustada. Huvitav, aga mõnevõrra tulutu. Dotsent Kelli metafoori laenates on muinasloo eesti variandi Vägev Vähk juba ammu öelnud vihaselt “Sealauta mõlemad!”. 😛 52-aastane europiraat Christian Engström [L] väidab enda ajaveebis, et usub kogu patendisüsteemi kokkukukkumist nii USA-s kui Euroopas veel enda eluajal – tuleb temaga nõustuda.
Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik üritus (tänu kahele Indrekule).