Sämm laulis ikka päris kaua – Samsung Galaxy S5 sai soetatud 2014. aasta keskpaigas, nii et peaaegu kümme aastat. Kroom kulus maha ning lõpuks läks katki ka laadimisava kate (mida juba 2014. aasta hindajad kehvaks pidasid) – aga alles poole aasta eest. Algne Android sai vahetatud LineageOSi vastu ning sellega töötas telefon aastaid.
Aga juba mõne aja eest oli kuulda, et ametlikku LineageOS 19.1 ehk Android 13 analoogi enam sellele telefonile ei tehta. Märtsi alguses teatatigi, et tuli 18.1 (Android 11) viimane uuendus ning rohkem ei saa. Seega tuli hakata ringi vaatama.
Vaja oli telefoni, mis a) kestaks sama kaua kui S5, b) oleks töökindel, c) oleks võimalikult vaba tarkvaraga ning d) mitte väga antiikne juba ostes. Viimane punkt jättis paraku välja Replicanti-põhised, küll täiesti vaba tarkvaraga, ent aegunud asjad. Töökindluse taha jäid veel mõned vaba tarkvara projektid.
Lõpuks võtsin hollandlaste Fairphone 5 – otsustas lubatud kümneaastane eluiga, modulaarsus (vahetada saab 10 eraldi juppi, sh muidugi ka akut), mingil määral ka väidetav “rohelus” (Kakk on endiselt mõtteviisilt roheline, ehkki praegust rohepööret ulmeliseks totruseks peab). Tarkvara on Fairphone OS – Android 13 põhine, aga üllatavalt sodivaba (sisuliselt võrdne LineageOS-iga) süsteem. Varasemad mudelid 4 ja 3 on saadaval ka eelpaigaldatud LineageOS-iga, seega ilmselt on arvestatud selle peale kolimisega ka 5 puhul ja tõenäoliselt tulevikus võtan selle ka ise ette (ehkki ka praegune süsteem lubab viit suuremat Androidi versiooniuuendust – sama palju elas üle ka S5 LineageOS-i peal, mille põhiversioonid üldjuhul vastavad Androidi omadele).
Ülekolimine läks ladusalt ja kõik vajalik hakkas ilusti tööle. Väiksemaid teravaid nurki oli (näiteks ei ole FP-l enam füüsilist esipaneelinuppu ja enamik asju tuleb ekraanilt teha). Vaikimisi ekraanihalduri (launcher) asendasin Discreetiga (tarkvara osas läks F-Droidi varamu lisamine ladusalt ning üldjuhul üritan tarkvara ainult sealt paigaldada).
Nii et vaatame, kui kaua see aparaat kestab. 🙂