Kunagi päris kaua aega tagasi oli Kakul Metsik Sue. Pärast seda oli Bläku. Siis läks erinevatel põhjustel päris kaua aega mööda.
Aga see sügelus ei läinud ära. Naabrimees sõitis (ja sõidab ka praegu) rattaga, tuli ikka aeg-ajalt vaatama ja küsima minna, kuidas läheb. Tänaval pidi igale kaherattalisele järgi vaatama. Viimaks tuli ikka uuesti ka endal asi ette võtta. Nüüd on Kakul Kullionu. Sihuke.
Miks selline nimi? Noh, ta on indiaanlane (Indian Scout), pärit USAst Iowast ja värvilt must. Iowa kandis elas kunagi sakkide (sookide) rahvas, kelle pealik Must Kull (inglisepäraselt Black Hawk, tema emakeelne nimi on üsna pikk) tegi pealetungivatele valgetele korralikult peavalu. Lisaks tunneb Kakk ka üht teist Kullionu, kes on Kaku koolivend ja praegune kolleeg Tehnikaülikoolis. Peab talle ütlema, et ta on nüüd ristiisa. 🙂
Sõitma hakates oli alguses ausalt öeldes junn jahe – tunnetus oli ajaga üsna ära läinud. Töristasin esmalt natuke poe ees platsil, siis leidsin kõrvaltänava lõpust ühe parema koha ja harjutasin seal. Viimaks riskisin liiklusse minna. Ja seal tuli tunne korraga täiesti tagasi – nagu polekski vahepeal aega mööda läinud. Aga platsitrenni peab siiski veel vähemalt mõned korrad ette võtma.
Muide, tsikli tuuleklaas on väga hea leiutis – varasematel seda ei olnud, õhuvool väsitab sõites palju vähem. Ja kuna Kakk nüüd enamuse ajast prille kannab, siis linna vahel sõites piisab täiesti nendest, visiiri võib lahti hoida (maanteel aga peab ilmselt siiski ette tõmbama).