“Võtke alumine kast!”

15.07.2017

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.

Eelmise jätkuks

17.11.2016

Täna tööle jõudes oli pilt kolledži peaukse ees selline:

EIK memoriaal 17.11.16

Naer läbi pisarate muidugi – aga samas on see EIK vaimu hea näitaja. Ehk õnnestub seda mingil määral säilitada ka edaspidi. Muidugi, kui on, kes säilitab. Variant on muidugi ka, et Tartu vaimust vaevatud naaber saab endale Eesti Päevalehe lugejate 2008. aasta lemmik-betoonehitise. Ilma inimesteta, teadmisteta ja vaimuta.

Ühe hea asja lõpu algus

16.11.2016

EIK infotablood näitasid täna peale nn ühinemislepingu alla kirjutamist sellist pilti:
EIK infotabloo 16. novembril 2016

Palju kommenteerida pole. Kogu selle protsessi kestel on olnud häbi olla TTÜ vilistlane – sellist jõhkrat teistest ülesõitmist, manipuleerimist ja desinformatsiooni, nagu TTÜ juhtkond on selle jooksul üles näidanud, ei näe iga päev.

Kuigi palju teha ei anna. Niipaljukest ehk, et need kaks magistrikursust, mida olen  aastaid külalisena kevadsemestril TTÜ-s andnud, jäävad järgmisel semestril ära – täna käisin instituuti informeerimas. Töökohal jätkamine sõltub paljuski sellest, kuhupoole asjad järgneva aasta jooksul liiguvad.

Mina olen Madison

05.03.2015

Mina olen Madison.

Olen enda kahekümneaastase õppejõukarjääri kestel päris kindlasti tarvitanud nii kõnes kui kirjas väljendeid ja mõtteid, mis ei ole poliitkorrektsed. Mis siis, et täiesti korrektses kontekstis – alati saab ju asju kontekstist välja rebida. Ma ilmselt ei tohiks üldse ülikoolides töötada. Aga õnneks ma ei kandideeri Riigikokku.

Ajakirjandusvabadus, milles puudub vastutus ja mis võimaldab vabalt santaaži ja nõiajahte “partei peajoonega” mittenõustujate suhtes, ei ole vabadus. See on meediadiktatuur.

Ma olen Madison. Ja ütlen seda nimme eesti, mitte prantsuse või mõnes muus peenes keeles.

Takkajärgi tarkus

14.11.2013

Nüüd on see häda juba ka laiatarbemeediasse jõudnud (isegi ingliskeelsesse ERRi)…

Aga asi on ju hirrrrrmus habemega. Vaba tarkvara kasutamisest riiklikus haridussüsteemis on räägitud juba oioi kui kaua. Aga alati on leidunud laiskvorste (“ei viitsi jamada”), tainapäid (“miks ma pean ringi õppima?”) ja kiltreid-kupjaid-aidamehi (“meie firma on MSi volitatud edasimüüja”). Potile minek oli tülikas ja nõudis pingutust, lihtsam oli püksid täis lasta. Hea soe oli olla.

Nüüd aga on soe asi ära jahtunud ja hakkab pikkamööda halvasti lehkama. Ehk oleks ikkagi pidanud kohe potile minema…

Muide, mingil seletamatul põhjusel on ERR-is Linuxist rääkiva uudise juurde lükatud Kaku käte pilt koos hoopiski puuetega kasutajatele mõeldud klaviatuuriga (pärit ilmselt tugitehnoloogia tutvustusürituselt eelmisel aastal kolledžis)…

Teadus ja konkurents

02.10.2013

Sattusin poest tulles kuulama autoraadiost saadet, kus räägiti Eesti teaduse rahastamise uutest põhimõtetest. Esinejad väitsid, et edaspidi on üheks sihiks konkurentsivõime tõstmine nii riigisiseselt kui -väliselt ja et see on väga hea asi. Konkurentsivõime tõstmiseks aga tulevat karmistada konkurentsi.

Tõsi, mokaotsast mainiti ka, et “tulemuseks on pingete märgatav kasv teadlaste seas”. Pehmelt öeldud, aga olgu peale. Ent pingeid on ühiskonnas mujalgi.  Mis siis tolle konkurentsiga valesti on?

Esiteks muidugi otsene “rottide võidujooks”, mida on Eestis niigi palju. Kui raha jätkub kolmest vaid ühele, siis tahab seda igaüks (kuna mittesaamine võib tähendada töökoha kaotamist). Koostööd ja sünergiat (mis on tegeliku, sisulise teadustöö olulisimaid komponente) asendab toosama konkurents, ühiskond tervikuna jääb aga selgelt kaotajaks (kuna Martin TÜ-st, Paul TTÜ-st ja Jüri TLÜ-st tegelevad viljaka koostöö asemel üksteise kottimisega konkurentsi nimel).

Kui kõik mängitakse vaid konkurentsile, siis ei ole kohalikel tegelastel erilist lootust. Euroraha abil (millega saab välismaa teadlasele tema kodupaigaga võrdväärset palka maksta) tuuakse siia pigem väljast tööjõudu, kuna see aitab lühemas perspektiivis asutusel konkurentsivõimelisem (jälle!) paista – “meil on 38% külalisteadlased!”.  Euroraha on aga üsna lühike ning reeglina läheb kõrgepalgaline külaline peale selle lõppemist valimisperioodi lõpus koju tagasi – kohalik palk teda ei motiveeri. Ent see tähendab, et teadusprojektide pikkus on sisuliselt piiratud tollesama valimisperioodiga (või riskitakse arvestatava pidurdusega “poolel teel hobuseid vahetades”). Ja on tõenäoline, et vahepeal on Martin, Paul ja Jüri käega löönud (ja läinud Ameerikasse või siis mõnda kohalikku suurärisse) ning uut vedajat polegi naljalt võtta.

Ja muidugi on selline kontrollimatu konkurents vesi kõikvõimaliku potjomkinluse veskile. Ikka seesama “siisikeste” ja “üksühtede” kultus ning “kümme autorit, viis lugejat (maailmas kokku)” -artiklite vorpimine tegeliku, ent pikaajalist tööd nõudva teaduse asemel. Kui siia juurde lisada veel ka ausaid teadlasi üha enam igal sammul tülitav libakonverentside ja -ajakirjade (kus võib avaldada mida iganes, kui osalustasu makstud) hulk, siis on aina lihtsam nii kogemata mõne ersatsi otsa takerduda kui ka, hullem veel, hakatagi küüniliselt ersatsi tootma. JOKK…

Ning viimaks – kõige selle all kannatab väga oluliselt akadeemilise maailma teine põhitegevus ehk õpetamine. Kui professori  (NB! Mitte juhtivteaduri, kes on võrreldava tasemega, ent teadusele orienteeritud) ametikohale kandideerimisel on A ja O needsamad “üksühed” ning juhendamise/õpetamise oskus on kolmandajärguline, siis ei ole ime, et meil kõrgkoolides mustanahalisest Euroopa usupuhastajast Martin Lutherist kirjutatakse…

Ootaks huviga, milline maailma riik ütleb esimesena, et “kunn on puha paljas” ning publish or perish -süsteemi prügikasti viskab.

Videoloengud? Tänan, ei!

15.05.2013

Tänasega sai läbi järjekordne ring [L] TTÜ STVK kursusega. Läks päris kenasti, rahvas näis üldiselt rahule jäävat. Ühe soovitusena aga käidi välja videoloengute variant. Mõtlesin – ja mida kauem, seda halvem see mõte tundus.

Mida annab video? Võib-olla mingi petliku realismitunde, võrreldes kasvõi veebikonspektiga.  Samas on see tegelikult samavõrd ühesuunaline (õppejõult tudengile) kui tavapärane konspekt.  Video puhul on nii selle algne loomis- kui hilisem täiendamiskulu (aeg, pingutus, materiaalne ressurss)  kordades suurem ning ajakohastamine vaevaline. Eriti kui mõelda näiteks mõnele kursuse kolmandal toimumisaastal ilmsikstulevale, selleks hetkeks vananenud seisukohale või faktile – wikiteksti puhul on parandamine triviaalne (ja seda saab teha ka lugeja ise), video ajakohastamine on märksa suurem tegemine. Järelikult ei sobi see ka ajas kiiresti muutuvate asjade õpetamiseks kuigi hästi.

Video on kõigele lisaks veel ka vähem ligipääsetav erivajadustega inimestele (kurte tudengeid on tänapäeval ülikoolides üsna arvukalt). Videot saab teha ka neile kättesaadavaks, ent see nõuab taas kord eraldi pingutust – samas näiteks võimaldab korrektne tavatekstivorming tänapäeval edukat ligipääsu ka pimedale õppurile ilma erilisi kohandusi nõudmata (ekraanilugejad suudavad seda esitada).

Ja tegelikult ei anna õppejõu visuaal (vähemalt sedalaadi temaatika puhul nagu STVK-s) absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem võiks mõelda taskuhäälingu ehk podcasti peale, mida huvilised saavad metsas joostes pleierist või siis autoga pikemat sõitu tehes autostereost kuulata – ent ka selle tegemine on kordades ressursimahukam kui tekstikujul info korral. Video on aga samavõrd vähe “jooksu pealt tarbitav” kui konspekt.  Mis aga veelgi tähtsam – wikitekst võimaldab vähese vaevaga linkida loengumaterjalidesse väga erinevaid asju (enamiku Kaku kursuste puhul on mängus väga lai materjalivalik), mida video aga ei võimalda.  Operatiivsed täiendused on aga üldse välistatud (näiteks kursuse käigus mõne eelmise nädala olulise sündmuse lisamine konspekti).

Eriti arusaamatu tundus aga väljakäidud idee asendada videoloenguga ka iganädalane vestlusseanss (milleks seni on Skype’i tekstivestlust kasutatud).  See tähendaks ainsa tõeliselt kahesuunalise, interaktiivse kursusekomponendi asendamist  “rääkiva peaga” ning ka kogukondliku aspekti väljaviskamist (nädalavestlustes on oluline koht nii tõsisel infol, arutelul, konsulteerimisel kui ka lõõpjutul ja huumoril).

Võib-olla on mõnes teises valdkonnas videoloengutel rohkem mõtet.  Enda õppeainetes ei näe aga ühtki eelist, puudusi on aga karjakaupa.

IT kui Eesti majandusmootor 2020

20.03.2013

ITL korraldas kolledžis sellenimelise konverentsi. Asja siht oli igati õige – otsida teid lähitulevikku ning muuhulgas ka hariduse ja ettevõtete paremaid koostöövariante. Ent jutt kiskus (nagu sellistel üritustel tavaks) üsna siia-sinna ning taas kord kerkis pinnale äriinimeste ühepäevalibliklus “Rohkem praktilisi oskusi” -rea pealt.  Neile ei jõua ikka pärale asjaolu, et popile ja noortepärasele kitsale kutseõppetüüpi erialale sisseastuja lõpetab (minimaalselt) kolme aasta pärast sellesama, ent siis juba mitte enam niiväga popi ja noortepärase eriala.

Selles mõttes oligi väga värskendav kuulda prantslaste tipp-tehnikakõrgkooli ENTSA (ingliskeelse nimega Engineering School in Paris) esindaja Patrick Gerlier’ seisukohti.  ENTSA on meie mõistes kolmeaastane rakenduskõrgkool (nagu EIK), alguse saanud 1741. aastal meie mõistes mereakadeemiana, tänapäeval koolitab rohkem transpordiinsenere. Monsieur Gernier rõhutas aga just todasama asja, mida meil üha vähem arvestatakse – lõpetaja on insener selle ajaloolises mõttes ehk lihtsamalt öeldes haritud inimene.  Ehk siis umbes 1900 õppetunnist saavad tudengid ca 500 tunni ulatuses üldtehnilisi aineid (füüsika, matemaatika, mehaanika jne), 700 tunni ulatuses otseseid erialaaineid ning  700 ulatuses majandus- ja humanitaaraineid (majandusteadus, keeled, kirjandus, kunst, arhitektuur, teoloogia(!) ).

Tõsi, natuke tehakse “sohki” sellega, et on olemas täiendavad null-ainepunktised, ent samas kohustuslikud moodulid (seega on reaalselt läbitav õppekava euronõuetega kehtestatust suurem – seda tasuks ka meil kõrva taha panna).   Ent võib üsna kindel olla, et ENSTA ei koolita “vasaku jala saapa viskajaid” (kes paremat visata ei oska), vaid erinevalt nii mõnestki Eesti asutusest suudab anda reaalset kõrgemat inseneriharidust.

Heli Mattiseni räägitud kvaliteedihindamise jutust tuli võrdlusena väga häirivalt välja seesama “ekspertide” soovitus – jällegi “popid ja noortepärased asjad” ja “praktikute kaasamine”.  Ning veel üks suur asi – soovitus minna ingliskeelseks magistriõppe tasandil.  Huvitav oleks teada, kuidas on sarnaste soovituste ja protsessidega teistes Eestiga võrreldava suuruse/jõukuse/arengutasemega riikides (kasvõi endistes sotsmaades – Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi, Ungari). Kas ka seal upitatakse inglise keelt sama arutult – või on taas kord tegu eestlasliku kupjatölplusega teha rohkemgi, kui härra nõuab…?  Või nagu omaaegsed idasakslased, kes tegid vene lollusi saksa täpsusega?

Magistritaseme õppe üleminek inglise keelele tähendab sisuliselt eesti tehnilise teaduskeele kadumist järgmise paarikümne aastaga – õppematerjale enam ei ilmu, teadusartikleid kirjutatakse nagunii inglise keeles.  Bakalaureuseõpe, rakenduskõrg- ja kutseharidus ei ole keele ülemise taseme säilimiseks piisav.   Doktoriõpe on juba praegu üsna paratamatult suurel määral ingliskeelne, ent just magistriõpet võiks pidada selleks kaalukeeleks, mis määrab, kas me saame ka edaspidi eesti keelt tehnika vallas kultuurkeeleks pidada või ei.

E-õppe loeng TTÜ-s

26.02.2013

TTÜ IT-majas pidas huvitava loengu Porto ülikooli professor J. M. Martins Ferreira – teemaks olid e-õppe arengutrendid.

Miskipärast oli reklaam olnud küllaltki tagasihoidlik ning toimumiskohaks pandud üpriski väike seminariruum IT-209. Tegelikult oleks see väärinud korraldamist märksa suuremalt (näiteks E-õppe arenduskeskuse alt) ja miks mitte ka netiülekandega. Loengu slaidid leiab [L] siit – nendes on mitmeid väga huvitavaid linke erinevatele artiklitele ja videoesinemistele, seega kõigil e-õppega tegelejatel tasuks pilk peale heita.

Muuhulgas rääkis professor näiteks
* avatud kursuste (MOOC) buumist ja selle eri külgedest;
* jaapani virtuaalsest popstaarist [L] Hatsune Mikust – publik on reaalne, esineja virtuaalne;
* tänase hariduse ühest suuremast probleemist – reaalelu vajadustele mittevastavusest (õpitakse ja õpetatakse seda, mis on huvitav, mitte aga seda, mis tööd annab);
* Udacity ühe looja Sebastian Thruni väitest, et ülikoolidiplom on “aegunud nähtus”;
* e-õppe erinevatest väljakutsetest (õpetaja roll, identiteedihaldus jt);
* Mozilla Open Badges’ist kui ühest võimalikust hindamisviisist;
* vajadusest hakata õppejõudude juures taas tähtsustama lisaks teadustööle ka pedagoogilist võimekust (seda juttu on Kakk siinmail jahunud juba kümmekond aastat).

Lisaks tuli jutuks ka Google Apps’i  kasutamine e-õppekeskkonnana. Seda võiks mõne väiksema kursuse juures isegi proovida (seal langeb ära üks oluline mure avatud õpikeskkondade juures – autentimine). Samas on juba ka kuulda lugusid, kuidas suurte kursuste korral on asi  Google’ile üle jõu käinud ja kogu üritus ämbrisse lennanud…

Igal juhul oli äärmiselt huvitav loeng – aitäh korraldajatele, aga teinekord tehke see märksa suuremas formaadis.

Hüürus jutustamas

17.02.2013

Kakk kutsuti Hüüru Teabetuppa paaritunnist arvutiseminari tegema.  Minek oli üsna “mine sinna, ei tea kuhu” -stiilis, kuna kohaletulijatest ei olnud õrna aimugi. Sai siis tehtud sellised üsna universaal-nahaalsed [L] slaidid üldiste põhialuste kohta, mille leiab tavapäraselt Slideshare’ist.

Hüüru on huvitav paik. Vaid loetud kilomeetrite kaugusel Õismäe servast on täiesti autentne vana maa-rahvamaja kogu oma vana aja hõnguga. Kohale tuli küll üsna vähe inimesi (koos asja korraldajaga viis), aga tundus, et kohaletulijad said vajamineva info kätte ning küsimusi tuli tublisti. Jutu vaheajal sai veel ühte läpakasse üks LibreOffice paigaldatud ning ka kolm kaasavõetud [L] Estobuntu DVD-d leidsid omaniku. Ning et Kakk nädala eest [L] Eesti Interneti Kogukonna juhatusse valiti, siis sai ka sellest ettevõtmisest räägitud.

Tegelikult on selline külategevus hästi vahva (Eestis on kogukonnavaimu taastulemine hästi teretulnud nähtus) ja kui kutsutakse, läheb ehk teinekordki.