Silt: haridus

Head mõtted

Leidsin Objektiivi portaalist ühe sealse tüüptemaatikaga võrreldes üsna teistlaadi kirjutise Karol Kallaselt: “Kuidas teha õpilased targemaks ja tõsta õpetajate palka“. Autor nimetab seda “mõtteharjutuseks” ja hoiatab ise, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla.

Aga seal on mitu head mõtet Eesti hariduse jaoks. Vabade litsentside kasutamine, autoriõiguste haridusministeeriumile üleandmise võimaluse loomine (sarnaselt sellega, kuidas vaba tarkvara maailmas pakutakse võimalust need FSF-ile delegeerida) ja eriti tähelepanek aegunud autoriõigustega materjalide kasutusvõimaluste kohta (arvestades seda, et näiteks põhikooli taseme matemaatika on ju tegelikult pärit sajandite tagant).

Ka pabermärkmete kasutamisele võiks alla kirjutada (ise aga soovitaks paberi kõrval proovida vanemates klassides ka blogimist ja isikliku wiki koostamist – sellesama peegeldamise, läbikirjutamise ja andmete säilitamise mõttega).

Selle loo võiks ka “Õpetajate Lehes” avaldada.

Täiesti nõus

… selle Riin Seema kirjutisega Õpetajate Lehes.

Paralleel AI ja alkoholi-tubaka vahel võib tunduda ehmatav, aga suhtumise osas on see täiesti täppi. “Me ei saa midagi teha!” ei ole lahendus mitte ühegi loetletud asja puhul (võib-olla veel täpsem paralleel kui alkoholi ja tubakaga oleks rämpstoiduga). Vaja on selgeid reegleid, veel enam aga nende selgitamist ja n.ö. inimlikku mõõdet.

Aga lähitulevikus paraku n.ö. eliit- ja “lollide koolid” selles osas ilmselt eristuvadki – heades koolides on AI roll piiratud ja inimfaktor tugevam, “matsidele” piisab ChatGPT-st (sellega on neid hea lihtne ka indoktrineerida, et nad ülearu ülemuste vastu ei joriseks).

Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.

Emakeele solkimisest

Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…

Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”?  Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”?  Üsna masendav.

Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…

Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.

Pulgajuku Reaalkoolis

Käisin täna Reaalkoolis iduEDU festivalil ja aitasin kolleeg Janikal kaugosalusrobotite töötuba teha. Korraldamine läks üsna kaootiliselt ja kohapeal oli häda ka kohaliku WiFi-ga, mille külastajad suutsid üsna umbe tõmmata. Nii et tuli kasutada enda telefoni ja lasta Janika (kes füüsiliselt asus Norras) selle kaudu Double 3 pulgajukut (millest siin eespool juba kirjutatud on) kasutama.

Kohale tuli kümmekond inimest ning arutelu tuli päris elav. Vahepeal tegin robot-Janikale selja tagant sarvi (psst!) – tuli jutuks ka see, kuidas ühes koolis katsetades olid lapsed robot-õpetajat päriselt kiusama hakanud…  Veel üks lahe moment oli see, kui Janika pöördus kahe tagapingis omavahel jutustava ja moblat näppiva daami poole ehtsa kurja õpsi kombel (“at-at, ma näen teid küll, ei kuula ja tegelete mingite kõrvaliste asjadega!”).

sarvedega robot Janika
iduEDU 2022: Janika robotis, kellel on sarved (pildistas kolleeg Jaanus Pöial)

Ideede andmiseks oli osalejatele kindlasti hea kogemus. Pulgajuku suutis telefonis ära süüa üle 3GB andmesidemahtu, aga õnneks oli limiit 4GB peal. 🙂

Miks asi taltekki läks

Pidin siin ühele inimesele kommenteerima, miks ma “TalTechi” selle ülikooli senise ajaloo ilmselt suurimaks möödapanekuks pean. Mõned punktid olgu seetõttu ka siia kirja pandud:

  • Esmalt loomulikult see, et tegu on maailma tippu kuuluva California Tehnikaülikooli ehk CalTechi kehvakese paroodiaga. Turunduslikult on võimalike klientide hulgas katteta lootuste üleskütmine (olgem ausad, CalTechini – ehk maailma tipuni – on TTÜ-s ikka päris pikk maa minna) üks suurimaid erialaseid möödalaske, nii palju jäi isegi mulle ülikooliaegsest marketingikursusest meelde. Selles osas andis ilmselt parima hinnangu üks sakslasest TTÜ külalisprofessor: oleks ju võinud kohe Mustamäe Institute of Technology ehk MIT võtta…
  • Maakeeles seda keegi hääldada ei oska – olen ise kuulnud “taltekki”, “taltehhi”, “taltetši” ja vist veel mõnda erikuju.
  • Asi on keeleliselt suuresti käänamatu (vt eelmist punkti), sh allasutuste nimedes, ning annab muude nimedega kombineeritult enamasti estonglishi stiilis värdnimesid. Kasvõi selle kohta, kuivõrd eestikeelne nimetus on “TalTech IT kolledž”, võiks mõni keeleinimene kompetentset arvamust avaldada. Mina ise loeksin siit välja kooli, kus õpetatakse mingisugust “TalTech IT”-nimelist distsipliini. Sellenimelisele ülikoolile kuuluv IT kolledž oleks “TalTechi IT kolledž” – oleks küll puine, aga vähemalt keeleliselt loogiline. “TTÜ IT kolledž” oleks lisaks väärika ajalooga lühendile ka selles mõttes õigem, et TTÜ ei vaja siin eraldi käänamist.
  • Nn logo on sarnaselt kunagise “velkam to oniaga” algklassiõpilase loomingu tasemel (sh gradiendiga värviskeem, mida ei ole ilma arvutita sisuliselt võimalik tekitada).
  • Originaalsus puudub ka logo osas – varasem TTÜ “takjanupp” ehk reduktor oli unikaalne (oli olemas seos nii tehnikavaldkonna kui ka reaalselt peaukse ees asuva objektiga). “TalTech” on sarnaselt “oniaga”… null.
  • Ingliskeelses keskkonnas puuduvad küll mõned eespoolmainitud probleemid, kuid esimene punkt – karjuv pretensioonikus koos mitmete tõsiste päriseluprobleemidega – mõjub seda hullemini. Võib kujutleda, kuidas mõni meie araablasest või aserist tudeng kodumaal sellest kõigest aru annab.
  • Kogu asja sisuline korraldus ei kannatanud mingit kriitikat – kogu see kampaania viidi läbi tollase juhtkonna poolt ülikoolirahva selja taga kevadsemestri lõpus, kellegagi nõu pidamata. Lihtsalt tehti ära.

Seda rida võiks veel jätkata. Sisuliselt saadi sama tulemus IT kolledži “ühendamisega” – negatiivne stsenaarium realiseerus 95% ulatuses. Mõlemal juhul oleks saanud väga suure osa jamast ära hoida lihtsalt asja paremini läbi mõeldes (kitsalt vaid välisturundusele suunatud “TalTech” oleks küll ehk mõjunud maailma lõikes natuke koomilise eneseupitamisena, aga kogu sisemaine õnnetus oleks ära jäänud), inimeste arvamust küsides ja sellega natuke rohkem arvestades.

Lõputöö kirjutamine ja Def Leppard

Neljapäeva kesköö oli kolledži lõputööde eelkaitsmiseks esitamise tähtaeg. Esialgsest 15-st õnnestus sinnamaani välja vedada 10 (üks lisandub siiski loodetavasti veel –  autor õpib teisel erialal, kus eelkaitsmist ei korraldata ja töö esitatakse 10. maiks).  Kahe viimase tööga läks taas üsna pingeliseks, mõlemad läksid sisse ca 15 minutit enne keskööd. Seoses sellega hakkas idanema järgmine teooria:

Lõputöö esitamisel on järgmised etapid:

  1. Hysteria – see on viimase nädala seisund, mil tundub, et töö õigeaegne valmissaamine on täiesti välistatud.
  2. Pyromania – viimase päeva seisund, kõigest on kapitaalne siiber ja tahaks kogu kupatuse lihtsalt põlema panna.
  3. Adrenalize – viimase tunni seisund: kas jõuab poole tunni jooksul valmis või ei jõua?
  4. Euphoria – õnnis kaifisarnane seisund peale töö edukat esitamist, 14-tunnist laiba kombel magamist ja ülejäänud päeva mahalebotamist, kui juhtmed hakkavad viimaks lahti hargnema.

(Märkus: kõik neli on tegelikult Def Leppardi albumid)

Pagan, selle peale tuleks vist hakata kraadi tegema…

Reastamisest

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Ühe mõtleja minekust

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…