Head mõtted

Leidsin Objektiivi portaalist ühe sealse tüüptemaatikaga võrreldes üsna teistlaadi kirjutise Karol Kallaselt: “Kuidas teha õpilased targemaks ja tõsta õpetajate palka“. Autor nimetab seda “mõtteharjutuseks” ja hoiatab ise, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla.

Aga seal on mitu head mõtet Eesti hariduse jaoks. Vabade litsentside kasutamine, autoriõiguste haridusministeeriumile üleandmise võimaluse loomine (sarnaselt sellega, kuidas vaba tarkvara maailmas pakutakse võimalust need FSF-ile delegeerida) ja eriti tähelepanek aegunud autoriõigustega materjalide kasutusvõimaluste kohta (arvestades seda, et näiteks põhikooli taseme matemaatika on ju tegelikult pärit sajandite tagant).

Ka pabermärkmete kasutamisele võiks alla kirjutada (ise aga soovitaks paberi kõrval proovida vanemates klassides ka blogimist ja isikliku wiki koostamist – sellesama peegeldamise, läbikirjutamise ja andmete säilitamise mõttega).

Selle loo võiks ka “Õpetajate Lehes” avaldada.

Lahe lugemine

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).