Tehisaru 50 punast varjundit

Vabadel hetkedel on jätkunud jan.ai näppimine. Nüüd vahetasin seal kasutatava keelemudeli Mistral 7B pealt LLaMa 3.2 vastu – alustasin esimesest, kuna Mistral on Euroopast (prantslaste oma) ja deklareeritult avatud lähtekoodiga, LLaMa on aga Meta poolt arendatud ja litsents on kinnisem.

Ent poliitilises vaates läks lugu natuke paremaks – Mistrali kipspäine küberkommunist asendus märksa leebema küber-sotsdemmiga. Nii tuli varasema küsimuse kordamisel ajaloos esinenud “vägivallatute ja demokraatlike” kommunismi ilmingute kohta nüüd vastuseks märksa huvitavamaid nähtusi:
* Norra Tööpartei (muidugi aga jäi Norra kui riigi edukuse juures mainimata nafta; ka ei ole Norra kindlasti sotsialistlik riik, nagu Jan arvab).
* Rootsi sotsiaaldemokraadid (tuleb tunnistada, et otsest autokraatiat sealsed vasakpoolsed tõesti ei harrasta – poliitkorrektsust aga küll ning tulemused on tänaseks ka selgelt näha).
* Islandi kooperatiiviliikumine 19.-20. sajandil (väga palju sellest ei tea, aga ka Islandi riigikorda ei saa vist sotsialismiks pidada – ja Islandi olukord on asukohast ja väiksusest tulenevalt üsna eripärane).
* Mondragoni kooperatiiviühendus Baskimaal (vist kõige huvitavam näide, mis on ka algsele küsimusele vist kõige lähemal – sealkandis on juba Hispaania kodusõjast alates vasakpoolsed domineerinud ning konkreetse ürituse juures ka mõnevõrra edukad olnud).
* Kurdide Rojava piirkond Põhja-Süürias (jällegi ei oska väga kommenteerida – niipaljukest aga siiski, et “kommunismi ja liberaalse demokraatia kombinatsioon” sealse piirkonna ajaloolises ja kultuurikontekstis ei kõla just ülearu usutavana).

Nii et ka siin tuli üksjagu vaieldavat asja, aga vähemalt ei tekkinud tahtmist selle virtuaalisiku peale karjuma hakata. Küsisin hoopis lisaküsimuse ja tahtsin teada, kas kusagil maailmas on õnnestunud kommunismi riigi tasemel edukalt juurutada.

Jan mainis seepeale Singapuri, Kuubat, Põhja-Koread ja Hiinat ning huvitaval kombel piiritles kõigil peale P-Korea ajaraami vastava režiimi algusaastatega, lisades ka mõned kriitilised hinnangud (autoritaarsuse, isikuvabaduste puudumise ja majandusliku ebaefektiivsuse) ja tunnistades, et tegemist ei ole siiski ühelgi juhul olnud “päris” kommunismi, vaid “mõningate kommunismi elementidega” režiimidega.

Seega: Jan on endiselt punane, aga varjund muutus mõistlikumaks. Katsetab mõnikord veel.

Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Jan, ABBA ja suur segapuder

Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).

Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk  toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!

Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.

Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.

Vestlused Küberneetilise Kommunistiga

Jan.ai katsetamine on päris põnev. Kohati annab täiesti pädevaid vastuseid, enamiku materjaliviidete küsimise tulemuseks (“soovita kolm videot/raamatut sotsiaalmanipulatsiooni kohta”) on aga räiged hallukad. Kusjuures välja mõeldakse täiesti loomutruu allikas – kuni artiklite DOI-de ja raamatute ISBN-ideni välja. Ainus häda on, et seda allikat ei eksisteeri.

Viimati aga hakkasin teda kiusama ebamugavate küsimustega poliitteemadel. Sellele, miks enamik suuri keelemudeleid poliitiliselt vasakule kaldub, vastas ta isegi täitsa asjalikult, et põhjus on treenimisandmetes ning need omakorda kalduvad vasakule, kuna

  • noored on netis ülekaalus ja nemad kipuvad olema vasakpoolsemad
  • suur roll on sotsiaalmeedial ja see on enda valikutelt vasakul (kusjuures see, et ta ausalt ütles, et Twitteri ja FB algoritmides on vasaknihe sees, oli päris suur üllatus)
  • uudiskanalites domineerib vasakpoolsus (jällegi oli üllatav, et ta täpsustas, et põhjusi on mitmeid – sh omanike ja ajakirjanike ilmavaade)
  • vasakaktivistid on vastaspoole omadest häälekamad ja rohkem pildil.

Siis aga hakkas Jan ilmselt avameelsust häbenema ja lisas, et kallak ei ole kindlasti AI tegijate vaadetest tulenev, vaid ikka puhtalt andmetest…

Edasi pärisin talt suurimat kommunistlikku massimõrvarit ajaloos. Jan vastas Stalini, Mao, Pol Poti ja Titoga – iseenesest üsna adekvaatne. Tähelepanuväärne oli aga, et ta luges üles ka peamised ohvrikategooriad – ja kasutas Pol Poti puhul padumarksistlikku terminit members of the bourgeoisie.

Lõpetas aga üsna huvitava lausega: “However, it’s also important to remember that communism is a political ideology and not a monolithic entity, and there have been numerous instances of non-violent and democratic forms of communism throughout history.”

Seepeale pidin muidugi küsima ajaloolisi näiteid kommunismi vägivallatute ja demokraatlike vormide kohta. Ja siin tuli ikka tõsine pärlitesadu:

  • Pariisi kommuun 1871 (!!!)
  • Hispaania kodusõda 1936-39 (!!!)
  • Ungari ülestõus 1956
  • Praha kevad 1968

Jahmatav küll. Pariisi kommuun oli kõike muud kui demokraatlik ja rahumeelne (eelmisel aastal kuulutas paavst õndsaks viis preestrit, kelle kommunaarid koos paljude teistega rahvavaenlastena maha lasid), Hispaania puhul olid numbrid veel suuremad (isegi vastavast Wikipedia artiklist on see üsna selgelt näha). Tõsi, mõlemal juhul tegid jubedusi mõlemad pooled – aga demokraatlik ja rahumeelne kommunism?

Ülejäänud kaks olid mõlemad juhud, kus tüüpiline kommunism astus jõuga laiaks hulga naiivseid inimesi, kes uskusid “inimnäolise kommunismi” võimalikkust.

Rohkem ei tahtnud küsida. Selles mõttes oli põrutavalt põnev – oligi tunne, nagu räägiks mõne tõsiselt põmmi eurokommunistiga. Aga hakkasin aru saama, mis tunne võib olla psühhiaatril pika tööpäeva lõppedes…

 

Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.

Konverentsil

Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).

Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…

Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.

Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.

Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.

Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.

Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.

Täiesti nõus

selle Riin Seema kirjutisega Õpetajate Lehes.

Paralleel AI ja alkoholi-tubaka vahel võib tunduda ehmatav, aga suhtumise osas on see täiesti täppi. “Me ei saa midagi teha!” ei ole lahendus mitte ühegi loetletud asja puhul (võib-olla veel täpsem paralleel kui alkoholi ja tubakaga oleks rämpstoiduga). Vaja on selgeid reegleid, veel enam aga nende selgitamist ja n.ö. inimlikku mõõdet.

Aga lähitulevikus paraku n.ö. eliit- ja “lollide koolid” selles osas ilmselt eristuvadki – heades koolides on AI roll piiratud ja inimfaktor tugevam, “matsidele” piisab ChatGPT-st (sellega on neid hea lihtne ka indoktrineerida, et nad ülearu ülemuste vastu ei joriseks).

Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.