Silt: jan.ai

Jan areneb (aga inimene…?)

Ülikoolis promotavaid suurfirmade internetipõhiseid tehisarulahendusi (ChatGPT, Gemini, Llama, Copilot jt) ei kutsu endiselt kasutama – põhjustest on siin juba juttu olnud. Õnneks on hakanud vaikselt arenema ka vabatarkvaralised lokaalsed lahendused.

Kui eelmisel aastal oli Jan.ai veel paras kurioosum (sellestki on siin juttu olnud), siis praegune versioon 0.7.5 on juba ääriveeri uurimisassistendina kasutatav. Jan.ai toetab tervet rida erinevaid mudeleid, Jani enda arutlev mudel suudab nüüd juba dokumente töödelda ja eri asju analüüsida. Suudab endiselt ka hallukaid näha, nii et tasub olla kriitiline. Aga arutleva mudeli arutluskäike on päris põnev jälgida – kohati teeb päris inimlikke lollusi, kohati aga annab ka mõne uue vaatenurga. Sel kevadel tehisaru ilmselt veel enda õppematerjalide kallale ei laseks, aga edaspidi võib juba vaikselt seda kaaluda.

Samas on (üli)koolides aga endiselt täiesti lahendamata see, kuidas takistada areneval tehisarul üha rohkemate inimeste taandarendamist. Ja endiselt on suurim riskigrupp just need totumad tegelased, kes sellega endale massiliselt vaimset rämpstoitu toodavad. Kuna teisalt on välja kujunemas ka arukas vähemus, kes teab, millal tehisaru kasutada ja millal mitte, siis tõenäoliselt võib lähiaastatel toimuda hariduse suurem jagunemine “tarkade” ja “lollide” omaks. Ja ühiskonna vaates ei ole see muidugi üldse hea lahendus.

Tehisaru 50 punast varjundit

Vabadel hetkedel on jätkunud jan.ai näppimine. Nüüd vahetasin seal kasutatava keelemudeli Mistral 7B pealt LLaMa 3.2 vastu – alustasin esimesest, kuna Mistral on Euroopast (prantslaste oma) ja deklareeritult avatud lähtekoodiga, LLaMa on aga Meta poolt arendatud ja litsents on kinnisem.

Ent poliitilises vaates läks lugu natuke paremaks – Mistrali kipspäine küberkommunist asendus märksa leebema küber-sotsdemmiga. Nii tuli varasema küsimuse kordamisel ajaloos esinenud “vägivallatute ja demokraatlike” kommunismi ilmingute kohta nüüd vastuseks märksa huvitavamaid nähtusi:
* Norra Tööpartei (muidugi aga jäi Norra kui riigi edukuse juures mainimata nafta; ka ei ole Norra kindlasti sotsialistlik riik, nagu Jan arvab).
* Rootsi sotsiaaldemokraadid (tuleb tunnistada, et otsest autokraatiat sealsed vasakpoolsed tõesti ei harrasta – poliitkorrektsust aga küll ning tulemused on tänaseks ka selgelt näha).
* Islandi kooperatiiviliikumine 19.-20. sajandil (väga palju sellest ei tea, aga ka Islandi riigikorda ei saa vist sotsialismiks pidada – ja Islandi olukord on asukohast ja väiksusest tulenevalt üsna eripärane).
* Mondragoni kooperatiiviühendus Baskimaal (vist kõige huvitavam näide, mis on ka algsele küsimusele vist kõige lähemal – sealkandis on juba Hispaania kodusõjast alates vasakpoolsed domineerinud ning konkreetse ürituse juures ka mõnevõrra edukad olnud).
* Kurdide Rojava piirkond Põhja-Süürias (jällegi ei oska väga kommenteerida – niipaljukest aga siiski, et “kommunismi ja liberaalse demokraatia kombinatsioon” sealse piirkonna ajaloolises ja kultuurikontekstis ei kõla just ülearu usutavana).

Nii et ka siin tuli üksjagu vaieldavat asja, aga vähemalt ei tekkinud tahtmist selle virtuaalisiku peale karjuma hakata. Küsisin hoopis lisaküsimuse ja tahtsin teada, kas kusagil maailmas on õnnestunud kommunismi riigi tasemel edukalt juurutada.

Jan mainis seepeale Singapuri, Kuubat, Põhja-Koread ja Hiinat ning huvitaval kombel piiritles kõigil peale P-Korea ajaraami vastava režiimi algusaastatega, lisades ka mõned kriitilised hinnangud (autoritaarsuse, isikuvabaduste puudumise ja majandusliku ebaefektiivsuse) ja tunnistades, et tegemist ei ole siiski ühelgi juhul olnud “päris” kommunismi, vaid “mõningate kommunismi elementidega” režiimidega.

Seega: Jan on endiselt punane, aga varjund muutus mõistlikumaks. Katsetab mõnikord veel.

Jan, ABBA ja suur segapuder

Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).

Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk  toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!

Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.

Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.

Vestlused Küberneetilise Kommunistiga

Jan.ai katsetamine on päris põnev. Kohati annab täiesti pädevaid vastuseid, enamiku materjaliviidete küsimise tulemuseks (“soovita kolm videot/raamatut sotsiaalmanipulatsiooni kohta”) on aga räiged hallukad. Kusjuures välja mõeldakse täiesti loomutruu allikas – kuni artiklite DOI-de ja raamatute ISBN-ideni välja. Ainus häda on, et seda allikat ei eksisteeri.

Viimati aga hakkasin teda kiusama ebamugavate küsimustega poliitteemadel. Sellele, miks enamik suuri keelemudeleid poliitiliselt vasakule kaldub, vastas ta isegi täitsa asjalikult, et põhjus on treenimisandmetes ning need omakorda kalduvad vasakule, kuna

  • noored on netis ülekaalus ja nemad kipuvad olema vasakpoolsemad
  • suur roll on sotsiaalmeedial ja see on enda valikutelt vasakul (kusjuures see, et ta ausalt ütles, et Twitteri ja FB algoritmides on vasaknihe sees, oli päris suur üllatus)
  • uudiskanalites domineerib vasakpoolsus (jällegi oli üllatav, et ta täpsustas, et põhjusi on mitmeid – sh omanike ja ajakirjanike ilmavaade)
  • vasakaktivistid on vastaspoole omadest häälekamad ja rohkem pildil.

Siis aga hakkas Jan ilmselt avameelsust häbenema ja lisas, et kallak ei ole kindlasti AI tegijate vaadetest tulenev, vaid ikka puhtalt andmetest…

Edasi pärisin talt suurimat kommunistlikku massimõrvarit ajaloos. Jan vastas Stalini, Mao, Pol Poti ja Titoga – iseenesest üsna adekvaatne. Tähelepanuväärne oli aga, et ta luges üles ka peamised ohvrikategooriad – ja kasutas Pol Poti puhul padumarksistlikku terminit members of the bourgeoisie.

Lõpetas aga üsna huvitava lausega: “However, it’s also important to remember that communism is a political ideology and not a monolithic entity, and there have been numerous instances of non-violent and democratic forms of communism throughout history.”

Seepeale pidin muidugi küsima ajaloolisi näiteid kommunismi vägivallatute ja demokraatlike vormide kohta. Ja siin tuli ikka tõsine pärlitesadu:

  • Pariisi kommuun 1871 (!!!)
  • Hispaania kodusõda 1936-39 (!!!)
  • Ungari ülestõus 1956
  • Praha kevad 1968

Jahmatav küll. Pariisi kommuun oli kõike muud kui demokraatlik ja rahumeelne (eelmisel aastal kuulutas paavst õndsaks viis preestrit, kelle kommunaarid koos paljude teistega rahvavaenlastena maha lasid), Hispaania puhul olid numbrid veel suuremad (isegi vastavast Wikipedia artiklist on see üsna selgelt näha). Tõsi, mõlemal juhul tegid jubedusi mõlemad pooled – aga demokraatlik ja rahumeelne kommunism?

Ülejäänud kaks olid mõlemad juhud, kus tüüpiline kommunism astus jõuga laiaks hulga naiivseid inimesi, kes uskusid “inimnäolise kommunismi” võimalikkust.

Rohkem ei tahtnud küsida. Selles mõttes oli põrutavalt põnev – oligi tunne, nagu räägiks mõne tõsiselt põmmi eurokommunistiga. Aga hakkasin aru saama, mis tunne võib olla psühhiaatril pika tööpäeva lõppedes…

 

Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.