Keeleteadus?

Sain e-kirja, kus pahandati Kanal 2 “Täistunni” saates kuuldu üle. Hakkasin uurima, leidsin sama asja LHV foorumist. Ega midagi – kordus-TV on õnneks olemas.

Mis šokeeris, ei olnud mitte niivõrd (täiesti eestikeelsete) sõnade tähenduse mitteteadmine (ja isegi ehk mitte see, et mitteteadja oli (tulevane) keeleteadlane…), vaid enda teksti sirge näoga edasilaskmine peale sellist ämbrit. Aga ju on ajamärk seegi. Tartu ülikool on endale E. K. (kes omal ajal Martin Lutherit mustanahaliseks pidas) kõrvale järjekordse väärt väljalaske saanud.

Nii et teeme siis “karateed” edasi, kuni “tsunaami” kohale jõuab.

Emakeele solkimisest

Kui aeg-ajalt jälle selliseid uudiseid tuleb, siis tekib küsimus: kas a) eesti filoloogidele on kusagilt tulnud karm käsk siinse rahva keel solkimise läbi kiiremini ära kaotada, või b) eesti filoloogide väljaõppes on suurem osa lingvistilisi õppeaineid asendatud millegi muuga (näiteks moodsa võuksodiga)…

Ah et “inimesed on neid sõnu harjunud hääldama teistmoodi”?  Selle loogika järgi tuleks kirjutada ju ka “müia ea obune”?  Üsna masendav.

Ja eilsete konkreetsete näidete järgi oli selge, et eesti filoloogidel ei ole erilist aimu, kuidas “karate” ja “tsunami” jaapani keeles häälduvad. Täpselt sama loogika järgi oleks täiesti normaalne, et nõuka-aegsetes Lääne teatmeteostes oli Eestimaa idapiiriks Chudskoye järv…

Ausalt öeldes hakkab tunduma, et eespooltoodud variantidest kehtib pigem b.

Eesti keeletus

Sain ERR uudisest teada, et õigekeelsussõnaraamatut ei peeta eesti keeles enam vajalikuks. Asemele tulevat Sõnaveeb, mis on sisuliselt Wikipedia stiilis isevooluteed pidi kujunev allikas.

Kas see on sarnaselt ülikoolide kroonilise alarahastusega taas üks nälga surnud nähtus või ei pea keeleinimesed seda vajalikuks, see artiklist päris hästi ei selgu. Teine variant on vähem usutav, ent paraku mitte võimatu – mõnigi selle rea inimene on kahjuks enda ajud ära võukinud ning ei pruugi enda algset tegevusala enam täiel määral hoomata. Ent olgu põhjuseks see või teine, tulemus on ilmselt üks – seni ÕS-ist hoolimata vohama kippunud kirjaoskamatus saab täiesti vabad käed.

Viimaste semestrite kogemus lõputööde kaitsmiskomisjonides näitab selles osas ikka väga nutust pilti (implementeerimine on näiteks üsna massiline) ja kui nüüd öeldakse, et “nojah, polegi vaja”… Või on see kuidagi seotud boltimise-woltimise ning sellega, et teatud seltskond ei taha või ei ole suuteline riigikeelt omandama…?

Ma väga loodan, et Eesti saab natuke rahvuslikumalt mõtleva valitsuse (ja ka laiema otsustajate ringi) enne, kui eesti keel pöördumatult kaduma hakkab. Eriti kurva võrdluse saab vaadates, kui tõsiselt meist märksa arvukamad soomlased enda keelt hoiavad.