Silt: ACTA

Paar mõtet eilse jätkuks

Nagu teada, saadeti eile ACTA-nimeline nähtus Europarlamendis väga massiivselt pikalt.

Suur saavutus – arvestades kogu seda ressurssi, mida suurfirmad ja nende poliitilised käpiknukud selle läbisurumiseks kulutasid – alguses selleks, et asja salajas hoida, hiljem aga kogu asja ümber hämamiseks. Veel eile hommikul ei olnud asi päris selge. Aga ju viskas europarlamentääridel ära ka lobistide ülbe suhtumine “teie padrake mida tahate, meie teeme asja ära”. Igatahes uudistes nähtud pilt sellest, kuidas seltskond MEP-e siltidega “Hello democracy, goodbye ACTA” viibutas, oli üsna kõnekas.

Ent samades uudistes üritas keegi eestimaine härrasmees ikka veel ajada mingisugust “intellektuaalse omandi” teemat. Olgem ausad, sellist asja pole tegelikult olemas – see on nondesamade suurfirmade ja lobistide toodetud laialivalguv propagandatermin, nagu ka “piraatlus” selles kontekstis (piraadid olid härrad John Silver ja Jack Sparrow).  Inimeste mõttetöö viljad (mis sisuliselt kujutavad endast informatsiooni selle eri vormides) on olemuslikult selgelt liiga erinevad füüsilise maailma nähtustest, et neile saaks mõistlikul moel rakendada füüsilise omandi kohta käivaid seadussätteid. NB! See ei tähenda, et noidsamu mõttetöö vilju ja nendega (eriti teiste poolt loodutega) ringikäimist ei peaks üldse kuidagi sätestama – aga selleks on olemas autori-, patendi-, kaubamärgi- jms õigused (mis tegelikult samuti vajavad tänapäeval tublisti ümbervaatamist). Need juriidilised mehhanismid on aga ka omavahel piisavalt erinevad, et mitte üritada  toppida neid üheskoos sellise “laetud” termini alla puntrasse.

Veel ühe positiivse asjana võiks mainida, et kodanikudemokraatia stimuleerijana on kogu fooliumisõda läinud asja ette, nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Eestis tehti iseseisvusaja suurimad meeleavaldused, Europarlament sai tohutu hunniku pöördumisi teemal “ACTA seebiks!”.  Mida enam õnnestub ahnete ja rumalate inimeste tegevust päevavalgele tuua ja mida enam leidub rahval julgust sellele vastu seista, seda parem.

Aga Eesti peaministril võiks peale eilset häbi olla. Tõsiselt kohe.

Muinasjutt Tinamütsikesest ja Suurest Kurjast Asjapulgast

Nii, kui juba [L] remiksimiseks läks…  Tänud kolleeg Margus Ernitsale algidee eest!

—

Ükskord ammu elas ühes e-Eesti linnas väike armas tüdruk. Tema ema armastas teda väga, kuid vanaema veelgi enam. Vanaema tegi talle tinapaberist mütsi, mis sobis tüdrukule nii hästi, et kõik teda Tinamütsikeseks kutsuma hakkasid.

Ühel päeval istus tema ema Facebookis ja luges uudiseid. Siis ütles ta Tinamütsikesele:

“Mu kallis, mine õige oma vanaema vaatama. Ma kuulsin, et tal oli netiühendus ära kadunud – vii talle õige see mälupulk, siin on värsked uudised ja natuke muusikat.”

Tinamütsike asus kohe vanaema poole teele, sest vanaema elas teises linnaosas. Kui ta siis Toompeast mööda astus, tuli talle vastu Suur Kuri Asjapulk. Too tahtis heameelega Tinamütsikest kohtusse tirida, kuid ta kartis küberkaitseliitlasi, kes olid just sealkandis õppustel.

Suur Kuri Asjapulk küsis: “Kuhu lähed, lapsuke?”. Tinamütsike ei teadnud, et asjapulgad on ohtlikud, ning vastas talle:

“Ma lähen vanaema vaatama ja viin talle emme sülearvutist mälupulgaga natuke muusikat ja uudiseid.”

“Elab ta kaugel?” küsis Suur Kuri Asjapulk.

“Oh ei!”, vastas Tinamütsike. “Tema maja asub otse Raadiomaja kõrval kesklinnas.”

“Noh,” ütles Asjapulk. “Ma lähen siis kah. Mine sina siit ja mina lähen sealt – vaatame, kes esimesena jõuab.”

Suur Kuri Asjapulk pani kohe otsejoones üle Toompea ja Harjumäe Raadiomaja suunas punuma, nii et pidi äärepealt Vabadusristi pikali jooksma ning ehmunud soome turistid vaevu teelt eest ära said. Tinamütsike aga läks tasapisi, kuulas klappidest muusikat ja peatus ühes internetikohvikus, et tass lattet juua ja mobiiliga uus video alla laadida. Suur Kuri Asjapulk aga jõudis peagi vanaema maja juurde ja andis uksekella.

“Kes seal on?” küsis vanaema läbi uksetelefoni.

“Sinu lapselaps, Tinamütsike.” vastas Asjapulk Tinamütsikest järele aimates. “Tõin sulle emme käest mälupulga peal natuke muusikat ja uudiseid.”

“Vajuta nuppu ja uks läheb lahti,” ütles vanaema.

Asjapulk vajutas nuppu ja uks avanes. Kui vanaema talle vastu tuli, vibutas Asjapulk kurjalt paragrahvi ja lasi tolle otsekohe vangimajja panna. Siis pani ta ukse kinni ja puges vanaema voodisse Tinamütsikest ootama. Too jõudiski veidi aja pärast ja andis uksekella.

“Kes seal on?”

Tinamütsike hakkas võõrast häält kuuldes esmalt kartma, kuid seejärel mõtles, et vanaema on ehk uue kõnesüntesaatori saanud, ning vastas:

“Sinu lapselaps, Tinamütsike. Tõin sulle emme käest mälupulga peal natuke muusikat ja uudiseid.”

Suur Kuri Asjapulk hüüdis vanaema häält järele aimates: “Vajuta nuppu, uks läheb lahti!”

Tinamütsike vajutas nuppu ja uks avanes. Asjapulk mässis end vanaema hommikumantlisse, et teda ära ei tuntaks, ning lausus:

“Pane mälupulk arvutisse, ma tahan muusikat kuulda.”

Tinamütsike vaatas hommikumantlis Suurt Kurja Asjapulka ja küsis:

“Vanaema, miks sul siin mikrofon on?”

“Selleks, et karaoket laulda, kallis.”

“Vanaema, aga miks sul nii palju seliseid imelikke raamatuid on, paragrahvid puha peal?”

“Need on selleks, et meid kaitsta, kallis.”

“Vanaema, aga miks akna all politseinikud on?”

“SELLEKS, ET SIND VANGI PANNA, KULLAKE!” ütles Suur Kuri Asjapulk ja kutsus politseinikud tuppa, et Tinamütsikest vangi panna.

Kuid enne, kui politseinikud jõudsid tuppa tulla ja Tinamütsikese kinni võtta, jõudis too mobla haarata ja sealt Twitterisse säutsu saata. Varsti oli kogu Internet lärmi täis.  Lärmi peale aga ilmusid kõrvaltmajast kohale küberkaitseliitlased ning et Suur Kuri Asjapulk vanaema hommikumantlit kandes Tinamütsikest kinni hoidis, polnud pikka juttu.

“Hurjuhhh, lapsepilastaja!” karjusid küberkaitseliitlased koos kohale jõudnud politseinikega vihaselt ning panid Suure Kurja Asjapulga pikaks ajaks vangi. Tinamütsikese vanaema aga lasti taas vabaks ning nad said koos ema mälupulgalt muusikat kuulata ja uudiseid lugeda. Mõne aja pärast sai vanaema ka internetiühenduse tagasi.

Ja kui nad pole ära surnud, siis elavad nad siiamaani õnnelikult.

Algallikad:

1. Charles Perrault’ muinasjutud Gutenbergi projektist
2. Päevauudised ja sotsiaalmeedia ACTA teemadel

ACTA protestimeeleavaldus

Käidud ja osaletud. Väga asine üritus oli – konkreetne, rahumeelne ja külma talvepäeva arvestades piisavalt lühike (ca tund). Taas kord tõstis pead laulva revolutsioon vaim (ehkki seekord tulid lollused mitte idast, vaid läänest) ning äkki tõesti õnnestub see totruste kuhja all tukastanud rahvas uuesti üles ajada…  Tänud Elverile, Jaagupile, Wollile, Hillarile ja kõigile teistele, kes ürituse korraldasid!

Fooliumist müts läheb kabinetti kapi otsa meenutuseks ja meeldetuletuseks.