Silt: Euroopa

Ameerika, ameerika

Kunagi kasutas üks tuttav pealkirjas toodud fraasi – tähenduses “nojah, kus nüüd avastas…”. Seda tuleks täna öelda nii Eesti kui ka muude läänemaade ajakirjandusele.

Suu on ikka vett täis küll – kolakas USA-st tuli nii kõva ja selge, et ega midagi enam öelda ei olegi. Viimased kuud käis ohjeldamatu sopaloopimine ja alles viimastel päevadel, kui selgus, et võibki asi teistpidi minna, hakati tuure maha tõmbama. Valimispäevaks oli ilmselt juba targematel pilt selge, aga USA vabariiklaste nii totaalne üleolek oli isegi siis üllatus. Õnnetuseks on  olemas kõigi väljaannete uudisearhiivid ning ka archive.org – täitsa ausalt, kui mina oleks Donald, siis see sopaloopijate blacklist, kellega edaspidi mitte suhelda, tuleks päris pikk. Kõiksugu ajuvabadusi ja solki ei peagi andeks andma.

Mis edasi? USA võitis selgelt. Ameeriklastel viskas see aina kasvav, hämara ideoloogilise taustaga loomuvastasuste kuhi ühiskonnas lõpuks lihtsalt üle. Arbuusindus (väljast roheline, seest punane) kolib ilmselt suurelt jaolt tagasi ülikooliseinte vahele, kust see omal ajal lahti pääses – USA paljudest ülikoolidest marksismiviiruse  väljarookimine ei ole kardetavasti jõukohane isegi mitte Donaldile. Aga USA armee ümberkujundamine poliitkorrektseks naljanumbriks saab läbi ja reaalne jõud tuleb mõne aja pärast tagasi. Majandus saab samuti jalad paremini alla.

Euroopaga on nii ja naa. Viimane on juba ammu heast elust lolliks läinud (ning ka seesama eespoolmainitud viirus on seal üksjagu laastamistööd teinud), seega väike tige tutistamine mõjuks pigem arengule hästi. Samas ei ole üldse näha, mis saab Ukrainast – ning ka meie siin Baltimaades ei saa end ülearu kindlalt tunda (sama oleks olnud ka demokraatide võidu korral, ent teistel põhjustel). Isegi kui USA enda võimsuse uuesti kätte saab, on konkureerivaid madinakoldeid maailmas päris mitmeid. Teisalt võib Trumpi ennustamatu olek just nimelt aidata kaht maailma suurjõhkardit vaos hoida – nood tunnistavad ainult jõudu ning kui on reaalne võimalus lõhkise kolbaga lahkuda, siis norima nii kergelt ehk ei hakka.

Elu on igatahes huvitav.

APDEIT 07.11: vaatasin takkajärgi ETV kordusest ära Kamala Harrise 2020. aasta valimiskampaania-aegse propagandafilmi, mida meil miskipärast dokkarina serveeriti ja nädal enne seekordseid USA valimisi ETV põhikanali peal prime-time ajal näidati: “Kamala Harris: The Next President”. Nõuka-aja inimestele tuli see ilmselt üsna tuttav ette (“Lenini lapsepõlv” jms lood), lisaks meenusid ka Plutarchos Heavensbee propagandaklipid “Näljamängude” filmis. Kange kraam…

Saatsin

…Ukrainasse midagi, mille eest mõni sealne poiss (või mine tea, ehk hoopis tüdruk) saab endale vajaliku töövahendi koos lisadega – et, khm, denatsifitseerijatega rääkida sellessamas keeles, millest nood aru saavad.

Võitluskunstid õpetavad: ära löö kunagi esimesena. Aga kui löömist vältida ei ole võimalik, siis tuleb lüüa viimasena.

Kahekümne viies

Selle uudise peale tuli meelde, et kunagi sügaval nõuka-ajal oli aeg-ajalt raadiost kuulda teadet “Sel-ja-sel ajal kehtib 25. elektritarbimise režiim”. Väidetavalt tähendas see tarbimispiirangute puudumist selles ajavahemikus – ent peagi täiendasid irvhambad tollases folklooris seda teadet ja said “… kehtib 25. elektritarbimise režiim – tuleb kustutada kõik tuled ja töötada NLKP 25. kongressi otsuste valguses.”

Näis, millal siis nüüd tuleb rohepöörde korras tulesid kustutama ja eurodirektiivide valgel töötama hakata.

Kirjutamine ja mõtlemine

Ei ole kuu aega siin kirjutanud. Mitmed maailmas toimunud asjad ja trendid viitavad sellele, et edaspidi tuleb enne millegi avaldamist väga tõsiselt kaaluda, mida panna avalikult kirja ja mida mitte. Ilmselt ei suudeta ka Eestis nn. vihakõneseaduse pealesurumist lõputult vältida (v.a. ehk juhul, kui mingid muud asjaolud tingivad EL lagunemise arvatust mõnevõrra varem).

See aga annab väga suure tõenäosusega absoluutselt vastupidise tulemuse sellele, mida sellise suukorvistamise proponendid sooviksid. Parimaks tõestuseks on nõuka-aeg, kus (muude lolluste seas) ligi 50 aasta pikkuse “sõbraliku vennasrahva” promo üheks nähtavaimaks tulemuseks oli Alo “Minge üles mägedele” (aga Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” on peaaegu sama hea).  Eesti ajakirjandusega kokkupuutumise olen juba mõnda aega minimeerinud – jälgin ametlikke kanaleid peamiselt vaid veebist RSS-i kaudu, kus rumalused saab erinevalt raadiost ja TV-st kiiresti edasi kerida.  Mõnedest inimestest ja seltsingutest arvan veel tunduvalt halvemini kui enne.  Aga sellest kõigest on mõistlik vähemalt mõnda aega mitte kirjutada, nii et ilmselt jätkan rohkem mitte nii tõsistel teemadel.

APDEIT: Nagu tellitult tuli üks hästi teemaga haakuv IT-uudis ka.

Ungari ja küprokmeedia

Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik.  Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks.  Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.

Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.

Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak’i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim”  taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.

Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:

Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks

 

Prohvetlik…

Vana aja tekst

See tekst ütleb asju üsna otse.  Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha.  Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.

Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.

Visca Catalunya

Katalaanide maal läks mölluks. Jääb ainult imeks panna kaht asja.

  1. Hispaania keskvõimu hämmastavat käpardlikkust kogu asjaga tegelemisel. Asjaolu, et referendum kätte jõuab, jõudis seal asjapulkadele kohale niivõrd hilja, et ainsa lahendusena kargas pähe bolševistlik “Peksame raisad laiali!”. Isegi poliitkorrektne massimeedia näitas asju, mis pigem meenutasid mingit banaanivabariiki kui “inimõiguste eest seisvat” Lääne-Euroopat.
  2. Eesti kohalike asehaldurite kohmetut mõminat teemal “Mmm… ääämmm…. Toetame territoriaalset terviklikkust…”. Nagu oleks keegi Välisministeeriumis kummiliimiga kilekotti ringi lasknud. Võiks ju ka meenutada, mis oleks võinud olla, kui 1991. aastal oleks näiteks Reykjavikis samasuguseid kummiliimihääli tehtud, ja püüda natukenegi nägu säilitada. Aga ei. Tähendab – üks Arturi-nimeline mees oli, kelle kohapealsete arvamuste kohta aga ütlesid ülejäänud tainad “Mmm…. ääämmmm… Üliemotsionaalsed hinnangud…”.

Katalaanide iseseisvuse lugu on piisavalt vana, et paari päeva pikkune ajuseebitusperiood Eesti meedias teemal “ei, ega tegelikult enamik ei tahagi” mõjuks tavapärase anekdootliku eurolollusena (või ehk uudissõnana kerstimisena?). Jällegi, mõni väljaanne jättis kasutamata kuldse võimaluse vait olla (Eesti ajakirjandusele võiks mõni vana nõukakooli läbiteinud kodanik teha koolituse teemal “millal padrata tõsise näoga kaasa, millal olla vait ja millal rääkida läbi lillede”, seda praegu ilmselgelt enam ei osata).

Ei ole miskit uut päikese all

Kunagi nõuka-ajal lauldi sihukest lorilaulu:

“Laualt kadus koor ja või,
isa punalipu majja tõi.”

Tänastest uudistest saime teada, et Eestis (mis enne suurt sõda oli koos taanlastega Euroopa võimasinaks) on aasta lõpuni võiga kitsas käes. Nii et võime vana laulu uuesti üles võtta – “punalipu” võib soovi korral asendada “tähelipu” või “eurolipuga”, aga tegelikult vist ei peagi seda tegema. Sinise tähelipu taga on ju endiselt punalipp.