Kaku ajaveeb
…Ukrainasse midagi, mille eest mõni sealne poiss (või mine tea, ehk hoopis tüdruk) saab endale vajaliku töövahendi koos lisadega – et, khm, denatsifitseerijatega rääkida sellessamas keeles, millest nood aru saavad.
Võitluskunstid õpetavad: ära löö kunagi esimesena. Aga kui löömist vältida ei ole võimalik, siis tuleb lüüa viimasena.
Selle uudise peale tuli meelde, et kunagi sügaval nõuka-ajal oli aeg-ajalt raadiost kuulda teadet “Sel-ja-sel ajal kehtib 25. elektritarbimise režiim”. Väidetavalt tähendas see tarbimispiirangute puudumist selles ajavahemikus – ent peagi täiendasid irvhambad tollases folklooris seda teadet ja said “… kehtib 25. elektritarbimise režiim – tuleb kustutada kõik tuled ja töötada NLKP 25. kongressi otsuste valguses.”
Näis, millal siis nüüd tuleb rohepöörde korras tulesid kustutama ja eurodirektiivide valgel töötama hakata.
Ei ole kuu aega siin kirjutanud. Mitmed maailmas toimunud asjad ja trendid viitavad sellele, et edaspidi tuleb enne millegi avaldamist väga tõsiselt kaaluda, mida panna avalikult kirja ja mida mitte. Ilmselt ei suudeta ka Eestis nn. vihakõneseaduse pealesurumist lõputult vältida (v.a. ehk juhul, kui mingid muud asjaolud tingivad EL lagunemise arvatust mõnevõrra varem).
See aga annab väga suure tõenäosusega absoluutselt vastupidise tulemuse sellele, mida sellise suukorvistamise proponendid sooviksid. Parimaks tõestuseks on nõuka-aeg, kus (muude lolluste seas) ligi 50 aasta pikkuse “sõbraliku vennasrahva” promo üheks nähtavaimaks tulemuseks oli Alo “Minge üles mägedele” (aga Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” on peaaegu sama hea). Eesti ajakirjandusega kokkupuutumise olen juba mõnda aega minimeerinud – jälgin ametlikke kanaleid peamiselt vaid veebist RSS-i kaudu, kus rumalused saab erinevalt raadiost ja TV-st kiiresti edasi kerida. Mõnedest inimestest ja seltsingutest arvan veel tunduvalt halvemini kui enne. Aga sellest kõigest on mõistlik vähemalt mõnda aega mitte kirjutada, nii et ilmselt jätkan rohkem mitte nii tõsistel teemadel.
APDEIT: Nagu tellitult tuli üks hästi teemaga haakuv IT-uudis ka.
Pariisis põles eile Jumalaema kirik. Vaikse nädala alguses, veidi enne ülestõusmispühi.
Meenub Tolkieni Akallabêth – lugu Númenorist ja päevadest enne selle kadumist maa pealt.
Mõned ajad tagasi oli siinmail moes siseviimistlusstiil, mida “euroremondiks” nimetati. Nägi esinduslik välja, kuid hakkas peagi lagunema ja polnud ka ülearu inimsõbralik. Kasutati kõvasti kipsi, seda ka puudujääkide ja vigade varjamiseks. Euroopa, sealhulgas Eesti massimeedia meenutab üha enam seesugust ehitist.
Kui Ungaris hakkasid valimised lähenema, siis esmalt oli enamik kirjatsurasid aprioorselt kindlad Viktor Orbáni lüüasaamises. Aeti täiesti suvalist soodat, peaasi oli järgida poliitkorrektset soovmõtlemist. Kui valimised juba ligi olid ja kõik küsitlused Orbáni suurt võitu ennustasid, hakati vabandusi otsima. Alguses üritati isegi varasemat arutu mustamise sihtmärki Jobbikut puhtamaks pesta (lootuses, et äkki võtavad osa hääli ära), siis algas joru teemal “Kui inimesed aga rohkem valima tuleks, küll siis pahalane kukuks”.
Veel eile suutis üks sealne kohalik tainas toota artikli lõpulausega “Üks on kindel: Orbáni režiim on läbi kukkunud” (olukorras, kus pilt oli juba päris selge, tuleb seda pidada orwelliliku newspeak’i musternäidiseks). Ja siis tegi “režiim” taas kord absoluutse enamuse ja seda ligi 70% valimisaktiivsuse juures.
Kunagi laulis Tõnis Mägi lahedas kupleestiilis loos nimega “Salong” nii:
Kipspead
kõik on, eks
ristitud Johannesteks
Prohvetlik…
See tekst ütleb asju üsna otse. Minult on suht sama asja küsitud (et miks mõned “nii kurjad on”) – vahel lihtsalt ei saa halva mängu juures head nägu teha. Ja kui otsida tõesti eesti rahva jaoks suurimat ohtu, siis ei ole selleks isegi mitte totrad eurodirektiivid või erinevad ida ja lõuna poolt kangesti laekuda tahtvad tegelased, vaid meie endi mugavus ja rumalus. Eriti hull on lugu siis, kui need esinevad rahva juhtide juures.
Samamoodi otse suudeti siinmail arvata siis, kui Eesti vabaks sai – kasvõi Heinz Valgu kuulsates ütlemistes või roheliste rattaretkede ajal. Võtame siis seda hea endena.
Huvitav, et see dokument võeti vastu juba maikuus, ent varem ei ole ühestki kanalist ette juhtunud (ja jälgin päris erinevaid asju). Näib, et oma peaga mõtlevad inimesed ei olegi siit maailmanurgast veel päriselt otsa lõppenud.
Katalaanide maal läks mölluks. Jääb ainult imeks panna kaht asja.
Katalaanide iseseisvuse lugu on piisavalt vana, et paari päeva pikkune ajuseebitusperiood Eesti meedias teemal “ei, ega tegelikult enamik ei tahagi” mõjuks tavapärase anekdootliku eurolollusena (või ehk uudissõnana kerstimisena?). Jällegi, mõni väljaanne jättis kasutamata kuldse võimaluse vait olla (Eesti ajakirjandusele võiks mõni vana nõukakooli läbiteinud kodanik teha koolituse teemal “millal padrata tõsise näoga kaasa, millal olla vait ja millal rääkida läbi lillede”, seda praegu ilmselgelt enam ei osata).
Kunagi nõuka-ajal lauldi sihukest lorilaulu:
“Laualt kadus koor ja või,
isa punalipu majja tõi.”
Tänastest uudistest saime teada, et Eestis (mis enne suurt sõda oli koos taanlastega Euroopa võimasinaks) on aasta lõpuni võiga kitsas käes. Nii et võime vana laulu uuesti üles võtta – “punalipu” võib soovi korral asendada “tähelipu” või “eurolipuga”, aga tegelikult vist ei peagi seda tegema. Sinise tähelipu taga on ju endiselt punalipp.
Juba aastaid tagasi Lääne-Euroopas konverentsidel käies sai sealses linnapildis pandud imeks kohalike ülekasvanud lapsukeste tegevust, kes värvišablooni abil avalikesse kohtadesse seintele lollakaid loosungeid tekitasid. Mõtlesin veel, et inimestel on ilmselt hea elujärg, aga mõtestatust elus eriti pole ja seetõttu peab endale ise probleeme välja mõtlema (ehk kõige äärmuslikum näide sedalaadi heast elust lolliksminekust oli omaaegne RAF ehk Rote Armee Fraktion Lääne-Saksamaal).
Nüüd on siis meil ka üha enam näha neidsamu lollakaid šablooniloosungeid – isegi Nõmme vahel, kus grafitit muidu suhteliselt vähem on. Võtame siis positiivselt, Euroopa on viimaks siia jõudnud. 🙂 Tahaks ainult loota, et värvipihusti asemele millalgi H&K MP5 ei teki.