Tolkien. Täiega.

Sellest, et Ukrainas Tolkieni Keskmaa kombel orkidega sõditakse, on räägitud juba peaaegu sõja algusest – nii nonde arvukus, julmus, rumalus kui hoolimatus (ka omade suhtes) klapivad täielikult.

Nüüd on aga ka Sauroni temp ära tehtud. Üheksa muutumine nazguulideks ehk Sõrmusevaimudeks on üksnes aja küsimus ja on enam kui tõenäoline, et Putler jättis Ühe Sõrmuse endale.

One ring to bring them all and in the darkness bind them…

APDEIT 28.12: Tegelikult aga, kui mõtlema hakata, siis on Putler ja orkid Ukrainas pigem Helmi Süviku ja Minas Tirithi kombel kolakat saanud. Kaotas Sõrmuse ära, nagu algses loos? Sel juhul oleks hädasti üht Frodot vaja…

Kurjad naljad

militaar.net’i vahendusel:

* Lenin hakkas grillima, või valiti Moskvas uut paavsti^H^H^H^H^H^H^Hülemust?
* Venemaa saatkond Varssavis asub nüüd ametlikult Vene agressiooni ohvrite alleel (tahaks näha, kuidas saatkonna ametlik post välja näeb!).

Näitab vähemalt seda, et päris paljudel inimestel on tollest maast ja rahvast ikka massiivne siiber.

Kust see kõik tuleb?

Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.

* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.

Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.

Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.

Joon vahele

Venemaa ähvardab Balti riikide maismaapiiri sulgemisega. Sellele oleks kohane vastus kõigi Balti riikides elavate Vene kodanike elamislubade tühistamine. Üritate näljutada, võtke oma inimesed tagasi.

Siinsetel kunagistel okupantidel ja nende järeltulijatel oli aega üle 30 aasta, et otsustada. Päris mitmed otsustasidki kohalikega koos elada ja keele ära õppida – neid ei torgi ka edaspidi mitte keegi (näiteid sedalaadi vene päritolu inimestest on siin juba korduvalt toodud). Ent kui öeldakse avalikult välja, et sõja korral võideldakse praeguse elukohariigi vastu, siis ei ole sel riigil mitte mingisugust moraalset kohustust selliseid tegelasi maal hoida. On täiesti normaalne, et ühes riigis elavad selle riigi kodanikud.

Hitleril kulus vaid napp aastakümme, et suurest osast kultuursetest sakslastest hoolimatud nartsissistid teha, kellele teiste inimeste hävitamine korda ei läinud. Vene rahvast on selliseks aretatud märksa kauem – nüüd on tulemus käes ja Ukraina kogemuse näitel on suurest osast saanud blatnoid. Ja “seaduslikke vargaid” ei ole teistel riikidel tarvis.

Seega PPA võiks selgelt selles suunas liigutama hakata.

Ühed ja teised

Eestis elab päris suur hulk vene päritolu inimesi. Laias laastus on neid kaht sorti.

Ühed on täiesti ontlikud tegelased. Alates Annast, Tanjast, Elinast, Ivanist ja Kostjast (vürst Peetrist üldse rääkimata) ning lõpetades hulga vahvate tudengitega (kusjuures mõned täitsa ägedad kujud on lausa päris Venemaalt  siia tulnud). Nemad on meie inimesed, kes räägivad meiega sama keelt (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ja oskavad enda praegust kodumaad hinnata. Ja mul on hea meel, et nad meil siin olemas on.

Teised aga… Kui politsei hinnang 30 000 Putini toetajast Eestis tõele vastab, siis on meil laulusalmi laenates ikka tõsine mägra maja – ja seda üle 30 aasta peale taasiseseisvumist ning 15 aastat peale aprillimässu. Igaüks, kes elab teises riigis ja samas toetab võimu, mille üsna varjamatuks eesmärgiks on tolle teise riigi likvideerimine, on mitte ainult vaenlane, vaid ka parasiit (vanad kreeklased nimetasid parasitos‘teks ehk “kõrvaltsööjateks” neid nahaale, kes ronisid kutsumata võõrale peole; loodusest on samasugune näide võtta: kägu). Ja mõne sedalaadi olendi (ukrainlased kutsuvad neid Tolkieni järgi orkideks) lootus Putini võimu siiajõudmise korral enda praegust elustandardit säilitada on ikka täiesti rabavalt loll.

Uudistes on räägitud mõneteisest tüübist, kes sellest seltskonnast on tõepoolest riigist välja saadetud. See number peaks olema aga päris mitme nulli jagu suurem – see punt, kes peale 2007. aasta laamendamisi ikka veel asjadest õigeid järeldusi ei teinud, peab siit lahkuma. Mitte ükski riik ei vaja sellist hulka sisevaenlasi. Seega jutt peaks olema üsna lühike: hakake päriselt kodanikeks või astuge minema.

Ja loodetavasti keelatakse järgmisest aastast 9. mai (selles kontekstis) avalik tähistamine lõplikult ära ning eemaldatakse kõik eesti rahvast alandavad punamonumendid. Mul on täiesti ükskõik, mida see päev mõnele teisele rahvale või mõnes teises riigis tähendab – eestlasena meenutab see mulle omaaegset minu rahva elu pooleks sajandiks ärarikkumist. Ja mina elan siin, omaenese kodumaal, ning siin maksab minu rahva seadus. Kes ei ole sellest 30 siinelatud aasta jooksul ikka veel aru saanud,  see võiks samuti astuma hakata.

Head teed!

Need naiivikud, kes ikka veel arvavad, et Ukrainas toimuv on ühe ärakeeranud tegelase põhjustatud, võiksid lugeda seda nimekirja siin. Päris karm – aga näitab ilmekalt seda, mida üha enamates kohtades on juba välja öeldud. Süüdi ei ole üksnes üks mees. Süüdi on terve riik ja terve rahvas.

Uks p... Tallinna Kultuurikatlas
Tallinnas Kultuurikatla põhjas on selline tore uks (kenasti valgustatud ka, leiab isegi pimedas üles). Sealtkaudu pidi muide saama ka sinna, kus üks sõjalaev praegu asub.

Jah, on päris mitmeid inimesi, keda sealt uksest sisse ei saadaks. Paradoks on aga selles, et just nemad tunnevad ennast praegu halvasti, neil on häbi ja piinlik oma rahva pärast. Suuremal osal seltskonnast aga jääb õigust ülegi – nii et andke aga minna. Triibulised lindid ja Z-atribuutika võite ka kaasa võtta.

Kohane nimi

Mitmetes maades pidavat näidatama agressoritest venelastele nende koht kätte sellega, et on nimetatud Vene saatkonna juures tänavaid ringi Ukraina vms nimeliseks. Tallinnas ei ole seda vaja teha.

Tallinna üks nimetõlgendusi on ju “Taani linn”. Põhjamaine värk ühesõnaga. Vene saatkond asub siin Pikal tänaval. Ja “pik(k)” tähendab skandinaavia keeltes… Noh seda, kuhu Ukrainas saadeti vene sõjalaev.

Saatsin

…Ukrainasse midagi, mille eest mõni sealne poiss (või mine tea, ehk hoopis tüdruk) saab endale vajaliku töövahendi koos lisadega – et, khm, denatsifitseerijatega rääkida sellessamas keeles, millest nood aru saavad.

Võitluskunstid õpetavad: ära löö kunagi esimesena. Aga kui löömist vältida ei ole võimalik, siis tuleb lüüa viimasena.

Jama vene nimedega

Kunagi nõuka-ajal sai koos teiste eestlastega vaikselt teleka ees kurjustatud, kui ekraanile ilmusid nimed nagu Saloumiae ja Uudmiae.  Sama käis ka välismaistes geograafiateostes – Eesti idapiiril oli Lake Chudskoye ja koledusi oli muidki.

Huvitav on see, et veel aastakümneid hiljem käib sama jama vene nimede kirjapildiga rahvusvaheliste spordivõistluste teleülekannetes. Kuidas see õnnetu välismaalane peab lugema näiteks täna nähtud vene laskesuusataja nime “Eliseev” – eestlane vaatab, et midagi heliseb, jänki hääldab “ilaiziiv” või midagi sarnast. Need nimekujud aga peaksid ju venelastelt endilt (spordiametnikud, kes esitavad nimekirju) tulema? Kui tahta inglise keele reeglite järgi transkribeerida, peaks ju “Yelisseyev” (või ehk natuke traditsioonilisemalt “Yelisseyeff”) olema? Siinmail oleks see “Jelissejev”. Ei saa aru, miks niimoodi praaki toodetakse.

Hiljem meenus veel, et täpselt samasugune segadus valitseb vene nimedega ka TTÜ õppeinfosüsteemis – kusjuures suure tõenäosusega on süüdi tudengid ise, kes ei oska enda nime ladina tähestikku ümber panna. Esineb nii toorvene nimekujusid (eelmise näite Eliseev), ingliskeelseid (Yelisseyev), eestikeelseid (Jelissejev) kui ka läbisegi variante, kus näiteks eesnimi on ühes süsteemis ja perenimi teises (Yevgeny Jelissejev). Segadusele keeravad veel vinti juurde viimastel aastatel rohkem näha olevad valgevene ja ukraina nimekujud.