Kaku ajaveeb
LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.
Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…
Selle uudise peale tuli meelde, et kunagi sügaval nõuka-ajal oli aeg-ajalt raadiost kuulda teadet “Sel-ja-sel ajal kehtib 25. elektritarbimise režiim”. Väidetavalt tähendas see tarbimispiirangute puudumist selles ajavahemikus – ent peagi täiendasid irvhambad tollases folklooris seda teadet ja said “… kehtib 25. elektritarbimise režiim – tuleb kustutada kõik tuled ja töötada NLKP 25. kongressi otsuste valguses.”
Näis, millal siis nüüd tuleb rohepöörde korras tulesid kustutama ja eurodirektiivide valgel töötama hakata.
Sellenimelisi filme on tegelikult kaks ja kummalisel moel on neil üsna mitu ühisjoont – potentsiaalselt väga hea lugu, kihvt setting, head näitlejad (ühes küll vähem) ja ometi jääb lugu ise tiba lahjemaks kui võiks olla. Seekordne jutt aga käib 2003. aasta filmi kohta, peaosas Tommy Lee Jones ja Benicio del Toro.
Nagu juba öeldud, hea põnevikusüžee – missioonil läbielatud õudustest segi keeranud sõjaväelist salamõrvarit tuuakse püüdma tema kunagine õpetaja. Mõlemat peaosa mängib tugev näitleja. Mille poolest aga see film on üks parimaid üldse, on võitluskunst – nii realistlikult väljamängitud asja ei näe tihti. Sayoc Kali poisid (kes algul pidid peaosatäitjatele vaid paar tundi trenni andma, kuid see venis päevadeks) tunnevad asja. Nugade tegemise filmi sissetoomine on ka hea idee (kuigi ilmselt sellise juurikatulega, nagu Hallam teeb, on vist raske metalli piisavalt kuumaks ajada).
Ainus mure on, et kogu lugu tervikuna jääb veidi lohisema. Loos on kohati vastuolud sees. Õpetajale kirjutamise liin (oleks leidnud aega teist ära kuulata, oleks ehk kogu hullus olemata olnud) oleks võinud märksa rohkem sees olla, ka Hallami murdumise lugu oli natuke pinnapealne. Õnneks aga suutis Benicio del Toro need vähesevõitu stseenid üsna meeldejäävaks mängida.
Mis aga jäävad filmist närima, on nii mõnedki kummitavad küsimused. Massimõrvarist serbia ohvitseri ära fileerinud Hallam saab “vapruse eest” Hõbetähe ja muutub laiema publiku jaoks mõrvariks alles hiljem, kui samasuguse töötluse saavad “omad”. Positiivne tegelane LT Bonham õpetab oma jüngreid: “Tapmise juures on raske psühholoogiline pool. Kui see on käes, tuleb füüsiline ise järgi. Mis on aga raske, on seda hiljem välja lülitada.”
Ja mis kõige süngem tähelepanek: 2003. aasta filmi ja 2007. aasta päriselu antikangelased on jahmatavalt ühte nägu.
Sõber [L] Aabram on [L] kohtunud Tallinnas korduvalt kuulsate inimestega. Aga täna oli palju tõsisem juhus.
Aktuaalses Kaameras rääkis ta miskipärast hoopis Jõgeva jäätmejaamast. Tal olid päikeseprillid tooni võrra heledamad ning ka ülikond oli mustast halliks läinud. Kuid suujoon ja kõnemaneer ei võimaldanud eksida – see oli sama mees, kes ütles “So, Mr. Anderson…?” ehk siis agent Smith.
Eespool kirjutasin Con Airi filmist, kus figureeris Danny Trejo esituses ka sarivägistaja Johnny-23. Täna kohtasin seda meest Pääskülas Kalda tänaval. Tal olid tunked seljas ja suur korv seeni käes, kuid samasugune nokamüts peas ning täpselt sama veidi viltune muie suul.
Naised, olge sealkandis ettevaatlikud.