Kaku ajaveeb
… sõnavabadusest vist.
Igatahes tänase Postimehe kommentaariumis on üllatavalt tõhusalt nahutatud üht ülimalt riigitruud kodanikku, kes kirjutab järjekordses artiklis enda tavapärasel tasemel teksti.
Üsna hea asjade kirjeldus tuleb samas lehes üsna ootamatust allikast. Jääb üle ainult nõustuda.
Arvuti taha tulles näitas Postimehe arvamusterubriigi RSS üht päris põneva teemaga artiklit. Proovisin avada: viga 404, lehte pole. Ja see ei ole mitte esimene kord viimaste kuude jooksul – artikkel ilmub ja siis kaob (ilmselt kellegi kaebuse/käsu peale).
Ei ole kuu aega siin kirjutanud. Mitmed maailmas toimunud asjad ja trendid viitavad sellele, et edaspidi tuleb enne millegi avaldamist väga tõsiselt kaaluda, mida panna avalikult kirja ja mida mitte. Ilmselt ei suudeta ka Eestis nn. vihakõneseaduse pealesurumist lõputult vältida (v.a. ehk juhul, kui mingid muud asjaolud tingivad EL lagunemise arvatust mõnevõrra varem).
See aga annab väga suure tõenäosusega absoluutselt vastupidise tulemuse sellele, mida sellise suukorvistamise proponendid sooviksid. Parimaks tõestuseks on nõuka-aeg, kus (muude lolluste seas) ligi 50 aasta pikkuse “sõbraliku vennasrahva” promo üheks nähtavaimaks tulemuseks oli Alo “Minge üles mägedele” (aga Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” on peaaegu sama hea). Eesti ajakirjandusega kokkupuutumise olen juba mõnda aega minimeerinud – jälgin ametlikke kanaleid peamiselt vaid veebist RSS-i kaudu, kus rumalused saab erinevalt raadiost ja TV-st kiiresti edasi kerida. Mõnedest inimestest ja seltsingutest arvan veel tunduvalt halvemini kui enne. Aga sellest kõigest on mõistlik vähemalt mõnda aega mitte kirjutada, nii et ilmselt jätkan rohkem mitte nii tõsistel teemadel.
APDEIT: Nagu tellitult tuli üks hästi teemaga haakuv IT-uudis ka.
Jeekim küll, pole jupp aega niimoodi enam naernud… Leidsin ühe [L] Daily Telegraphi 2008. aasta loo tsensortarkvaraga tehtud lollustest.
Lugu sellest, kuidas Tyson Gayst Tyson Homosexual sai, käis ka tavameediast kõvasti läbi, mõned andekad terminid on aga siiani jäänud märkamata. Näiteks leidsin guugeldamisega loo sellest, kuidas Vana-India kuninga Ashoka abikaasat tappa taheti (vt ülalt kolmas lõik).
Eelmisel aastal autorikaitsjate kiuste (kes teda loomulikult ka äärmuslaseks nimetasid – tegelikult peaks “autorikaitset” kasutama enamasti jutumärkides, kuna autoreid need organisatsioonid küll ei kaitse) Europarlamenti valitud Rootsi Piraadipartei esindaja Christian Engström kirjeldab oma ajaveebis, [L] kuidas üks kodanik kiitis lastepornot. Mitte et ta seda otse “tarbinud” oleks, aga see olevat nii hea viis otsustajaid veenda, et Internetti tuleb igal juhul tsenseerida. Ja sealt on väga hea sujuvalt üle minna juba vajalikemate meetmete juurde nagu failijagamise mahatapmine (ja sealt muidugi juba muude asjade juurde). Kui midagi muud sellest artiklist ka teada ei saa, siis näitab see vähemalt ilmekalt BSA ja muude sedalaadi asutuste eetilist taset. Klassikaline näide sellest, mida laiatarbemeedia harilikult “jesuiitlikuks käitumiseks” nimetab.
Engströmi blogi on kasulik lugemine, kui tahta end suure äri sigaduste ja eurolollustega kursis hoida.
Väga hea lause Slashdotist kommentaatorilt Hurricane78 ([L] kogu kommentaar on väga asjalik):
“Mass social engineering is the censorship of the 21st century. It’s the art of creating botnets made of human minds.”
Seni oli ju avalik saladus, et Google’i otsing näitas Hiinas hoopis teisi asju kui vabas maailmas. Asjale oli antud ilus põhjendus “täidame kohalikke seadusi”, tegelikult oli aga selgelt eelistatud (võimalikku) suurt raha enda paljupromotud lipukirja “Don’t be evil” järgimisele. Tulemuseks oli aga üsna selge halb publicity.
Nüüd aga läksid hiinlased jultunuks ja kräkkisid nende süsteemidesse sisse, jahtides dissidentide isikuandmeid ja muud huvitavat. See ajas ilmselt aga guuglimeeste kopsiku täis – vähemalt Google’i enda blogi järgi on nüüd kavas kogu tsensuur aknast välja visata ning õhus on ähvardus üldse Hiinast jalga lasta. Globaalses mõttes oleks kindlasti selgelt õhku puhastav samm – enam selgemalt ei saa maailmapoliitikas ühele suurele riigile “minge ja arenege natuke” vist öelda. Ehk julgevad edaspidi ka teised riigid eelistada sirgeselgsust ebamäärasele rahalootusele (vaadates kasvõi teatava toru ehitamist).
Vt ka
* Slashdot
* LWN