Kaku ajaveeb
Leidsin Eesti massimeediast mõned huvipakkuvad lood:
* ERRis rohepöördest
* samas lenduritevalikust Suurbritannias
Lisaks ilmus eile Postimehes veel see lugu (ja üleeile see; Postimees on üldse olnud Eesti peavooluväljaannetest… no ütleme, et kõige vähem eemaletõukav).
Mine tea… Äkki tõesti hakatakse läänemaailmas mõistust uuesti pikkamööda üles leidma? Või on ikkagi juba liiga hilja ja eelmise postituse temaatikat jätkates on see kõigest Tar-Palantíri viljatu pingutus…?
Postimees saatis hommikul küsimuse, et mida ma arvan Elon Muski praegusest toimetamisest Twitteris. Ütlesin muidugi kohe ära, et end selles mingiks eksperdiks (ammugi mitte guruks, nagu nad lehes uhkelt tituleerisid) ei pea – Twitterist tulin ka juba päris mitme aasta eest tulema. Aga mõte hakkas peas kerima ja panin midagi kirja. Panen igaks juhuks enda algse teksti siia ka.
Aa, ja väikese korrektuurina: miskipärast nad tituleerisid mind lehes veel ka Interneti kogukonna üheks juhiks. Eesti Interneti Kogukond oli tõesti 2012. aasta “fooliumrevolutsiooniks” ehk ACTA-vastaseks kampaaniaks loodud MTÜ, mille juhatuses olin. Aga see juba aastaid varjusurmas olnud – ei tea, miks Postimees selle praegu veel üles korjas (praegu ma mingis sellises juhirollis ei esineks).
***
Mina oleksin Twitteri tuleviku osas mõõdukalt optimistlik. Elon Musk on muidugi värvikas kuju ja võib aeg-ajalt teha ka küsitavaid liigutusi (näiteks hiljuti „käest ära kippunud” sõnavõtt Ukraina teemal), aga Twitteris praegu toimuvat näeksin ma pigem positiivses valguses. Arvestades Twitteri reaalset mõju ühiskonnale, ei tundu vahepealsel perioodil seal toimunu just kõige õigem (olen väga põhimõtteline „tühistamiskultuuri” vastane – peamised küsimused on „Kuhu tõmmata piir?” ja „Kes valvab valvureid?”).
Internet on läbi ajaloo olnud sõnavabaduse kants (kuni selleni välja, et mõnes jututoas või foorumis kaht „kaklejat” lahutama läinud administraator on saanud verbaalse nahatäie mõlema käest). On muidugi teatud piirid, mille tuvastamine (ja ületamise vältimine) peaks aga suuresti jääma üldinimliku südametunnistuse, empaatia ja küpsuse hooleks. Internet põhineb olulisel määral reputatsioonil ning sageli mõjub enda maine avalikkuse ees õhkulaskmine ja lollpea sildi külgesaamine täiesti piisava sanktsioonina – mõtlevad inimesed ei ole (õnneks) maailmast veel kadunud.
Seega ma pigem loodan, et hr Musk suudab Twitterit veidi tasakaalustada, vähendada „kajakambrite” osakaalu ja tuua juurde tolerantsust selle sõna tõelises tähenduses. Ohtu sõnavabadusele, poliitikale jms ma üle ei dramatiseeriks (kui diktaator X vallandab järgmise agressioonisõja kellegi Twitteri säutsu peale, siis leidnuks ta selle puudumisel kindlasti uue, sama mugava ajendi). Samas tuleks jälgida, et sellest protsessist päris ühemeheetendust ei tuleks.
Kas lõpuks on keegi asjale pihta saanud…? Ja veel Postimehes?
Sain mobiili peale kõne. Meeldiv naishääl tutvustas end Postimehe müügiinimesena ning pakkus prooviks kolmekuulist Postimehe tellimust.
“Tänan, aga ei soovi.”, ütlesin. “Paraku minu arvates ei tee te enda tööd piisavalt hästi ja ma ei soovi selle lehe eest maksta.”
Teisel pool oli tuntav vaikus. Siis lõpetati viisakalt kõne ära.
APDEIT 05.01.21: Täpselt sama stsenaarium kordus ka Ekspress Meedia telefonikõne juures.
Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.
Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt). Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.
APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.
Postimehest – mitte artikkel ise (mis on audiokujul ega vääri kuulamist), aga mitmed asjalikud kommentaarid seal sabas.
Kui mõne aja eest tõmbasin siin paralleeli 1986. aastaga, siis viimastel nädalatel näib, et vaikselt hakkab juba 1987 kätte jõudma ehk rahval hakkab umbsest lollusest pikkamööda villand saama (üks tänane näide veel – eriti hea leid on “süvalollus”). Kaugel see 1988-gi siis enam.
Teha lehelugu sellest, kuidas ühele inimesele ebameeldivat uudist teatati, ja siis kelkida “oi, ma olen kunn!”… Pole eriti sõnu.
APDEIT 30.05. Öeldakse, et üks kord ämbrisse astuda on inimlik eksimus, kaks on juba raske juhmus. Mis asi see nüüd on – Postimehest on saanud TÜ läbikukkunud praktikantide blogimiskoht? Lõpetage palun see lauristiniaad ükskord ära.
Hmm… Ainult et eesti rahvas armastab siiani Mäksi ja Iffi. Armastas Silvi Vraiti, Artur Rinnet ja Mati Nuudet. Ükski neist polnud/pole just modellimõõtudega.
Äkki on probleem ikkagi kusagil mujal? Kasvõi nii tühises asjas nagu viisipidamine, mida erinevalt Nettast on kõik teised siinmainitud suutnud?
Postimees on üllitanud huvitava loo, mida võiks serveerida ajakirjandustudengitele hea näitena natukene peenemast poliitilisest mõjutamisest kui selle lehe tavaline tase on.
Ühesõnaga, nagu moosi-sõnniku võileib. Tavaliselt visatakse tolle seltskonna pihta ainult sõnnikut, aga kuna see näib hakkavat viskajat ennast viimaks väsitama ja osa põrkab ka enese pihta, siis nüüd üritatakse vahelduseks natuke moosida. Et lehvitame korra võimalust valitsusse pääseda, ehk annavad ise järele. “Jaga ja valitse” on ka kenasti sees – pole just palju Postimehe lugusid, kus Timo Soini ja Mart Helme on “heade poiste” kirjas ära mainitud.
Aga üldtoon on muidugi endine. Vist ei tasu loota, et Postimehe tegijad hakkaksid nähtavas tulevikus ühiskonna tegelikest valupunktidest aru saama.