Kelle diktatuur?

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

4 kommentaari postitusele “Kelle diktatuur?”

  1. vaba ütleb:

    Tavaline loll inimene ei peaks facebookis midagi postitama. Jätku selle õiguse kohaliku omavalitsuse valitud liikme kätte.
    Tavaline loll valija peaks suhtlema eelkõige oma lähima valitud partei liikmega. Nii oleks alati õigem. Ajakirjanik on teine asi.

    Ja need nutitelefonid ja arvutid? Alustagem OP süsteemist. Kui vaba on seal sõnavabadus.
    Palju pilte instagramist maha võetakse? Ei ole sobilik.

  2. Kakk ütleb:

    Tegelikult jah lonkab kodanikuõpetus kogu läänemaailmas mõlemat jalga. Kui ikka üldse matsu ei jaga, poleks vaja hääletada (“aga ta on ju tore inimene, mu täditütar rääkis!”). Samas ei ole ehk ka päris “Starship Troopersi” süsteem parim lahendus (ja see lähima parteilase variant mulle ka ei istu). Ideaalis on vaba kodanik suuteline valikuid tegema ja neid ka põhjendama. Ajakirjanikud on juba aastaid kahjuks 99% ulatuses nii tainad, et neile mingeid eriprivileege küll ei annaks.

    FB-d jms kraami võiks tavaline inimene ehk kasutada küll, aga tuleks endale aru anda, mis asjad need on. Naabri kassipiltide laikimine pole kurjast, aga lolluste levitamine küll. Instagrami kommenteerida ei oska, pole kunagi pruukinud.

    Seadmete ja süsteemide osas olen üldiselt nõus.

  3. vaba ütleb:

    Iga poliitik peaks kohtuma oma valijatega ja teiste omasugustega, et igat jama ajalehte ei satu. Kui kodanik ei pöördu oma valitud poliitiku poole, siis poliitik peaks ise oma valija poole pöörduma.
    Mina tahaks VEEL avalikustada, kes kelle valis, et kergemini inimesest aru saada, et kas tasub üldse koos saunas käia.

    See salajane hääletamine enam ei toimi kui töötaja pärast facebooki pasandamist lahti lastakse. Pigem võiks ka valimine avalik olla nagu see facebook.

    Facebooki kasutada ei soovita nagu kõiki teisi, mis nimekirjas:
    https://stallman.org/facebook.html

  4. vaba ütleb:

    Kui ERR-ist rääkida, siis kordused ja vanad saated on tõesti valdavad:
    https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/endine-telediktor-urmas-liiv-ma-ei-saa-aru-mida-nad-seal-eesti-televisioonis-teevad?id=90675203

    Saksa kodukanalites on palju jätkusuutlike ja uusi kohalike saateid. Vägagi palju.