Silt: Web 2.0

Tahvel või mitte tahvel

Slashdotis võtab sõna üks Blackberry asjapulk ja väidab, et tahvelarvutid on 2018. aastaks turult kadunud.  Ta saab seal muidugi vastu päid-jalgu (Blackberryl pole USA-s viimasel ajal just hästi läinud ning ülejäänud maailm ei ole neist kunagi eriti palju teadnud), aga… Äkki on tal natukene õigus ka?

Mõtlesin, miks endal tahvlit ei ole (ega lähiajal kindlasti ei tule):

* isiklikult mulle on asja suurus “kahe tooli vahel”. Ei ole telefoni kombel käepärane ega läpaka kombel mugavalt loetav.

* paberraamatu asendamist ei pea tõenäoliseks. Kakul on Kindle ja aeg-ajalt ringi rännates on see väga mugav asi (näiteks kusagil polikliiniku ooteruumis), aga paberit see ei asenda. Eriti kui igasugused **AA-d on ka e-raamatute ümber nii palju sõnnikut üles keerutanud, et nende levitamismudelid paigast ära on.

* nagu eile just [L] STVK kursuse vestluses arutati,  on tahvlid eeskätt tarbimisvahendid. Ise millegi tootmiseks (ja sellel põhineb kogu Web 2.0) nad eriti ei sobi – nii füüsiliste näitajate kui ka kinnisevõitu taristu tõttu. Lisaks on vähegi tõsisem kirjatöö (eriti kümnesõrmesüsteemi kasutades) tahvli puhul väga kahtlane äri – eraldi klaviatuuri külgeühendamine on IMHO tahvli olemusega kergelt vastuolus, sellise variandi korral on tänapäevane ultrabook selgelt õigem lahendus.

* suur probleem tahvli puhul on sobimatus halva koordinatsiooniga inimestele. See tähendab väga erinevate puuetega inimesi (sh PCI nagu Kakul), aga ka paljusid pensionäre. Seetõttu ei usu, et sellest saab mingitki pidi universaalne asi.

* Linuxiga (ja üldse vaba tarkvaraga) ei ole selles sfääris kõige paremad lood. Nutitelefon on olude sunnil Androidi peal, aga ka sinna tahaks vabamat asja saada (ootame ja vaatame, mis saab Ubuntu telefonidest).

Seega on Kaku valik vähemalt esialgu selgelt  1) mobiilne, aga samas piisavalt hea klaviatuuriga (kuna erinevat sorti kirjatöö moodustab olulise osa tööülesannetest) ja muidugi korraliku Linuxi toega sülearvuti ning 2) täisklaviatuuriga ja WiFi Hotspot -suutlik nutitelefon. Lauaarvutid tööl ja kodus kipuvad jääma vaid eeskätt uute rakenduste ja süsteemide testimiseks ning mängimiseks, tahvlil aga vähemalt esialgu kasutust ei näe.

Pisikene mehikene tilepunni sees

Otsest karjuvat vajadust telefoni vahetada tegelikult ei olnud – Nokia E71 töötas veel täitsa edukalt. Kuna aga pidev jama andmete sünkroniseerimisega üle viskas ja tööl mõned arengud toimusid (sügisest on tööl Human-Computer Interaction -teemaga tegelev välisõppejõud ning Androidi on plaanis hakata ka ITK-s õpetama), siis sai endale soetatud [L] HTC Desire. Ehk siis aifööni üsna võimekas Androidi-põhine analoog, mis ei ole erinevalt õunameeste omast nii kõvasti omanikfirma paela otsas kinni.

Mobiilnetindus on ka Eestis viimaks arenema hakanud ning EMT netipakettide hinnad enam päris rumalasti rääkima ei pane. Seetõttu sai ka sealt telefoni toetuseks üks (loodetavasti) sobiva mahuga variant leitud. Nüüd on Kakul masinavärk, mis kogu tarvilikku infot  ilusti läpaka Evolutioni ja telefoni vahel automaatselt sünkroonis hoiab  ning vajadusel saab ka seal võrgus asju ajada, kuhu kaablid ja wifi veel ei ulatu.

(APDEIT 12.06 – proovisin ära ka läpaka ühendamise telefoni kui netiallika taha. Ubuntu puhul töötab igatahes täiesti lambist – USB kaabel telefoni ja läpaka vahele, moblast võrguühendus ja võrgujagamine sisse. Ülimalt viisakas – nüüd saab minna suht suvalisse kohta kondama ja läppari kaasa võtta.)

Telefon ise on üsna uhke asjake, igal pool netis on hinnangutes tohutu kiidulaul. Esialgu oli üsna harjumatu see ekraanil asuv klaviatuur – ehkki sellega on kindlasti võimalik ära harjuda, tasub ehk kunagi järgmiseks võtta ikkagi füüsilise klaveriga mudel (uudised teavad rääkida, et tulekul on HTC Vision, mis olevat toosama Desire koos füüsilise klaveriga). Aga pole hullu, küll saab hakkama. Kuna sünkrooniasi on lahendatud, saab alati pikemaid tekste arvutis teha ja telefoni saata.

Androidile on netist üksjagu softi saadaval ja tutvumine-sobramine võtab aega. Positiivne on ka see, et sotsiaalmeedia juppe (näoraamat, kakuhuiked, Jora jne) saab vastavate rakendustega kenasti otse telefonist teha.

Suvise suurema ringikondamise tarvis seega loodetavasti päris asine kaaslane. Tõsi, aku on tal teiste sarnaste elukate kombel üsna nõrguke ja peab vastu ca ööpäeva kuni kaks, see-eest aga laeb see end täis kõigest kahe tunniga.

P.S. Kui keegi on huvitatud kasutatud E71-st (klaas on servast veidi mõrane, kuid see ei takista kasutamist; kaasa 2GB mälukaart, seina- ja autolaadija), võib anda märku. Väga häda müügiga pole (alternatiivtelefon võib alles ka jääda), aga kui kellelgi vaja on, võib uurida ja arutada.

Koolitus tehtud

Kokkuvõttes läks ilusti, kolleege oli kohal päris palju ja ehk õnnestub [L] ITK ajaveeb tõesti käima tõmmata, samuti Twitterist jooksev info. Seni oli natuke nadi tunne – Infotehnoloogia Kolledžis oli sotsiaalmeedia suuresti kasutamata. Lisaks blogindusele rääkis kolleeg Margus Ernits ka ideekaardi kasulikkusest ja selle koostamisest [L] FreeMindi abil.

Materjalid on [L] ITK wikis.

ITK Web 2.0 koolitus

… toimus eelmise aasta viimastel tööpäevadel. Materjalid leiab [L] ITK wikist (muide, osalejaid oli tegelikult tublisti rohkem kui seal kirjas, kõik lihtsalt ei viitsinud end lehele lisada). Asi leidis nii hea vastuvõtu, et nüüd on kavas hakata sama koolitust pakkuma ka ITK täiendõppe kaudu väljapoole (seal muidugi kolm koolitajat enam päkapikumütse ei kanna, nagu see esimesel korral juhtus).

Nüüd on ITK-l olemas nii enda [L] Twitteri säutsukonto kui ka [L] ajaveeb (pluss veel eraldi virtuaalmasinas jooksev WordPress MU keskkond, kuhu saab vähese vaevaga n+1 blogi tekitada). Loodetavasti õnnestub need käima tõmmata, sellest oleks üksjagu abi õppeasutuse pildilhoidmiseks.

Kui kõik plaanitult läheb, toimub ülehomme veel jätkukoolitus ajaveebi kasutamise teemal. Kui sealt mingit materjali tekib, lähevad need samasse wikisse üles.