Tabasin end jõusaalis silmanurgast jälgimas telekast jooksvat videokanalit. Suur osa treenijaid käib ringi, klapid peas – ilmselt on kummaline segu telekas ilma hääleta jooksvast vähenõudlikule tarbijale suunatud videokanalist ja selle taustaks mängitavast sama tüüpi raadiojaamast audiovisuaalsaaste kõrgtase. Paraku kõigile klappidega treenimine ei sobi, hakkab segama.
Aga mis silma hakkas, oli asjaolu, et ekraanil toimuvas pidevas põhikooli lõpupeos paistab üha enam ka selgelt vanemaid inimesi, mõnel lausa hall habe ees. See ei takista muidugi tiinekana käitumist. Ja siis tekkis taas üks häiriv paralleel: Suzanne Collinsi “Näljamängude” sarja Kapitoolium. Räige diktatuuri all elavad lambad, keda hoitakse edukalt vaos piisava ninaesise ning võimalusega kasukat eri toonides värvida ja telekast totrusi või vägivalda vahtida. Kui mõni neist aeg-ajalt lihaks tehakse, ei saa teised üldse aru või paremal juhul jäävad lamba näoga vahtima.
The odds are not in our favor.