Video, lambad ja Kapitoolium

Tabasin end jõusaalis silmanurgast jälgimas telekast jooksvat videokanalit. Suur osa treenijaid käib ringi, klapid peas – ilmselt on kummaline segu telekas ilma hääleta jooksvast vähenõudlikule tarbijale suunatud videokanalist ja selle taustaks mängitavast sama tüüpi raadiojaamast audiovisuaalsaaste kõrgtase. Paraku kõigile klappidega treenimine ei sobi, hakkab segama.

Aga mis silma hakkas, oli asjaolu, et ekraanil toimuvas pidevas põhikooli lõpupeos paistab üha enam ka selgelt vanemaid inimesi, mõnel lausa hall habe ees. See ei takista muidugi tiinekana käitumist. Ja siis tekkis taas üks häiriv paralleel: Suzanne Collinsi “Näljamängude” sarja Kapitoolium. Räige diktatuuri all elavad lambad, keda hoitakse edukalt vaos piisava ninaesise ning võimalusega kasukat eri toonides värvida ja telekast totrusi või vägivalda vahtida. Kui mõni neist aeg-ajalt lihaks tehakse, ei saa teised üldse aru või paremal juhul jäävad lamba näoga vahtima.

The odds are not in our favor.

3 kommentaari postitusele “Video, lambad ja Kapitoolium”

  1. Puravik ütleb:

    Käin ka jõusaalis klappidega – tavaliselt kuulan jutusaateid, jutlusi vms, et ajul ka tegevust oleks. Pahatihti ka sellepärast, et muusikamaitse ei kattu enamasti jõusaalis lastavaga.

  2. Kakk ütleb:

    Keskendumist ei hakka jutustamine segama? Jääd kuulama ja kukub miski kolakas varba peale…

    Aga jah, see sürr kombinatsioon lollakast ilma hääleta tümakavideost ja teisest sama lollakast tümakast kõlaritest sinna otsa on üsna korralik ajufrees…. Peaks vist uuesti klappidega proovima, aga siis ei saa jälle tuttavatega vahepeal paari sõna vahetada.

  3. Puravik ütleb:

    Aeroobse treeningu ajal kannan klappe. Kolakaid tõstes ja matil harjutusi tehes on klapid tõepoolest pigem segav faktor.