Kolasin tuubis ja leidsin päris põneva loo.
Rootsi-taani rokkbänd Amaranthe ja nende eelmise kevade “Amaranthine” on üks kõige raskemini lahterdatavaid lugusid, mida seni kuuldud. Kõlab esmamuljena umbes nii, nagu oleks kokku saanud vana hea Roxette, tänane Europe ja mõni kuri skandinaavia mörinapunt. Refrääni nakkav meloodiakäik ja naishääl on klassikaline rootsi popprokk, meeslaulja ja kitarrisoolo sarnanevad päris kõvasti Europe’i viimase plaadi omadele ning ka kurjale mörinale on leitud loos koht (lisaks on kurimetallist laenatud mõned kitarrikäigud).
Aga lugu on kokku täitsa mõnus segu, ka tekst on ilus.