Internetist ja ajudest

Õpetajate Lehes võtab sõna professor Mati Hint teemal “Internet teeb inimesed lolliks” (märkus: artikkel ilmus oktoobrikuus, RSSist käis läbi ka,  aga varem polnud seda aega kommenteerida – kõrgkoolides oli kiire aeg. Nüüd jäi ühe viite kaudu uuesti ette ja mõtlesin midagi arvata. See ajaline distants pole loodetavasti kuigi suur).

Aluseks on võetud [L] Nicholas Carri omaaegne artikkel The Atlanticus 2008. aastast ja hiljem selle peale kirjutatud raamat. Probleem on reaalselt olemas ning Carr toob välja mitmeid vägagi mõtlemapanevaid asjaolusid.  Professor Hint aga lisab sinna juurde mitmeid asju, millega päris nõus olla kindlasti ei saa.

Nagu siin juba korduvalt eespool mainitud, on aga nooremal põlvkonnal tõsiseid probleeme hariduse eri aspektides juba maast-madalast.  Kirjaoskuse tuntav taandareng on alanud ammu enne seda, kui mõned aktivistid koolidesse tahvelarvuteid soovitasid – enne seda on üldharidust siiski antud pea 100% traditsioonilisel moel (v.a. otseselt informaatikatunnid). Suurem osa õpetajaid on (esialgu veel) saanud hariduse – kuidas nüüd öelda – ajastul enne Facebooki.  Süvalugemise õpetamiseni on aga väga raske jõuda, kui lihtne lugemine ja kirjutaminegi inimesele raskusi valmistab.  Õpiharjumuse kujundamine on asi, millega eesti kool on viimastel aastatel  lootusetult jänni jäänud.

Ainult õpetajaid muidugi ka süüdistada ei saa. Riik ja kogu ühiskond on sellele tublisti kaasa aidanud – esimene eeskätt hariduse alarahastamise, koolivõrgu mahalõhkumise ja õpetaja elukutse prestiiži muttatampimisega, teine materialismi ning ajuvaba poliitkorrektsuse promomisega, mis on distsipliini-nimelise nähtuse koolides üsna haruldaseks muutnud (lastel on õigused, kohustusi pole). Asja juured lähevad muidugi veelgi sügavamale, aga neist praegu ei kirjutaks.

Üks väga edukas lollide tootja on lisaks eelnevatele ka massimeedia enda kõigis vormides (piisab vaid mistahes väljaande avamisest  – ja NB! pole mingit vahet, kas näiteks ajalehe puhul on tegu “auväärse” paberväljaande või “kerglase” online-versiooniga). Seega on lolliksmuutvaid asju meie ümber palju enam ja suur osa neist on oma missiooniga ilmselt märksa paremini hakkama saanud kui Internet ja/või IT seda suudab.

Mõned konkreetsed tsitaadid professori artiklist koos kommentaaridega:
* “Kultuurimälu usaldamine digi­salvestiste hoolde võib nad kiiresti kättesaamatuks muuta” – arvaks, et kättesaamatuks muutumise oht on reaalne vaid nn intellektuaalomandi senise süsteemi vohamise korral (ligipääs keelatakse ära seadusandlike vahenditega, millele võivad lisanduda tehnilised tõkendid). Digitaalse vormi a priori halvemini kättesaadavaks kuulutamine aga sarnaneb kõigi nende vana aja skeptikute alusetuks osutunud väidetega, millest muide ka Carr kirjutab (Sokrates, Gutenberg jne).
* “IT arendab oma uued tehnikad sihiteadlikult selliseks, et nad vanematega ei ühilduks – kultuurikatkestused IT-maailma ei morjenda.”  –  väga vaieldav väide. Sihiteadlikkus esineb ainult (taas kord) mõningate ahnete suurfirmade juures, kes kasumi suurendamise huvides oma uuemad tooteversioonid vanadega mitteühilduvaks teevad – kuid see on mikrotasand, makrotasandil on see väide kindlasti liigjulge. Hea näide on [L] Interneti Arhiiv.
* “Eesti e-riik ei pruugi olla pelgalt tehnoloogiline ega kultuuriprojekt, ta võib sama palju olla poliittehnoloogia projekt.” – see on ehk ainus põhjapanevam väide, millega siin artiklis võib üsna nõus olla.
* Täpsuse huvides tasuks ka mainida, et siin alapeatükis “Mõistuse tööriistad. Lugemine.” refereeritud Carri mõtted sisaldavad seal ka klauslit “So, yes, you should be skeptical of my skepticism. Perhaps those who dismiss critics of the Internet as Luddites or nostalgists will be proved correct, and from our hyperactive, data-stoked minds will spring a golden age of intellectual discovery and universal wisdom.” (The Atlanticu artiklist). Professor Hindi jeremiaad paraku sellist võimalust ette ei näe.
* “Üks Carri raamatus toodud kalambuure on vastus küsimusele, kuidas veebi kasutajad loevad. Nad ei loegi. Internetti minnaksegi selleks, et vältida traditsioonilist lugemist. Surfatakse, kulutades keskmiselt 20 sekundit veebiteksti leheküljele.” – see tsitaat näitab juba paraku selget absurdimärki.  Küsiks mõnelt ACM Digital Library kliendiks olevalt teadlaselt, kas ta saab 20 sekundiga digitaalkujul teadusartikli loetud…  Täielik “õlgmees” paraku – et kui suvaline Jürka õhtul õllepudeli taga 20 sekundiga Delfi lehtede vahel kargab, siis saab seda üldistada kogu veebile?!?
* Ridamisi on seostatud kaheldava seostusastmega nähtusi. “Kaotusi võib olla ka tundeelus. Taju fragmenteerub, mõtted ja tunded vahelduvad hektiliselt, läbitunnetatud sisulist ja emotsionaalset seostamist asendab mehaaniline järgnevus. Kas on juhus või seaduspärasus, et internetis on vulgaarsust, parastamist, kiusamist tegelikust elust rohkemgi? ” –  vulgaarsus ja küberkiusamine on väga mitmetahulised nähtused, ent  peamise allikana tuleb siin pigem näha anonüümsust, seadusandluse mahajäämust  ja Interneti kui meediumi sisulisi omadusi (nn kuvaripeitus jms –  millel muide on ka positiivsed küljed olemas), mitte aga eespool kirjeldatud hüpoteesi.
*  “Multifunktsionaalne IT-vidin tõrjub kõrvale professionaliseerumise, sest see vidin on korraga telefon, fotoaparaat, videosalvestaja, arvuti, internet, TV jne. (Eel­kõige on see vidin muidugi müügiartikkel ja staatuse süm­bol.) ” – siin tuleks paraku kahtlustada humanitaari võhiklikkust tehnoloogia vallas. “Multifunktsionaalne IT-vidin” võib kahtlemata olla müügiartikkel ja staatuse sümbol (i* kraam seda ongi), kuid tipp-võrguadministraatori või isegi mänedžeri jaoks on see ülimalt professionaalne tööriist.
* Samasse ooperisse eespoolkirjeldatuga läheb ka refereering Alan Turingist ja tema masinast. Ei tahaks siin täpsemalt kommenteerida, ilmselt on võti professori mainingus “Aga Facebook, Twitter ja sealt edasi on mulle jäänud ebavajalikuks.”.

Nii et kokkuvõtteks arvaks auväärt professorile vastuseks:  kindlasti on internetistumises omad ohud, kuid vähemalt eesti rahva teeb lolliks siiski hoopis muu. Ent Carri raamatu võiks ära eestindada küll, mõtlema panevaid asju pole kunagi liiga palju.

11 kommentaari postitusele “Internetist ja ajudest”

  1. leheneeger ütleb:

    http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/Book.aspx?ID=d6bc04f8-dd4e-49f3-801f-1c7345d2b26f
    Homme tuleb trükikojast 🙂 Hea ajastus sul.

  2. Kakk ütleb:

    Vau! Sel juhul oleks huvitav teada, kas professorgi ehk teadlikult seda reklaamis…

    Aga kindlasti ostan endale ka.

  3. leheneeger ütleb:

    Ei, professor ei reklaaminud seda teadlikult. Professoril polnud kirjastuse plaanidest halli aimugi.

  4. Kakk ütleb:

    Nojah, siis tabas täppi küll… 🙂

    Ma nägin seda lugu RSSis novembri alguses, kui oli üsna kiire periood. Nüüd sattusin ühe portaali kaudu uuesti sinna peale ja kuna see juba ilmudes oli võtnud üsnagi kukalt kratsima, siis otsustasin nüüd miskit arvata.

    Loodetavasti jätkub tähelepanu- ja keskendumisvõimet raamatute jaoks ka edaspidi. 🙂

  5. Oudekki ütleb:

    Minu arvates on see probleem olemas, aga märgatavalt keerulisem. Ma ütlen alati (küll natukene liigselt üldistades, aga…), et internetis pole midagi, mida pärismaailmas ei oleks. Seega: kes otsib internetis infot, see leiab. Kes otsib teaduskirjandust ja artikleid, see ka leiab (kuigi, mõnikord peab selle eest maksma – teisest küljest, paljudes riikides on ka teadusraamatukogud avatud ainult ülikoolide liikmetele). Kes otsib meelelahutust ja 20 sekundi pealkirjade vaatamist, see ka leiab. Kiiresti ja ulatuslikult, rohkem kui kogu eelneva massimeedia puhul.

    Probleem on see, et internet võimaldab meil väga lihtsalt üles leida endasugused ja siis elada mingis mullis “kogu maailm ongi minusugused”. Kui sellele mullile lisandub aga poliitiline võim, siis kisuvad asjad kurjaks, sest siis tehakse ühest mullist hegemooniline. Näiteks see, et “internet asendab õpetajad, ärme õpetajatele palka maksame”. Või “nagunii kirjutavad kõik artikleid copy-paste meetodil internetist”. Kaob ära paremaks saamise motivatsioon, sest “teistsugust” ei näegi.

    Seesama probleem, mis USA teatud mustanahaliste subkultuurides: “meie mustanahaliste kultuur on olla ilma formaalse hariduseta”. ja kui seal siis on mingi andekas laps, kes tahaks koolis käia, siis ta peab palju võitlema. Aga veel tihedamini ei tule andekale lapsele üldse pähe, et ta on andekas.

    Professionaliseerumise kõrvaletõrjumist on meie haridussüsteemis küllalt. Aga tehnika/IT on lihtsalt selle väljund, tehnilised uuendused võetakse kasutusele mitte sellepärast, et nad on “uued” vaid sellepärast, et kellelgi on selline strateegilis-poliitiline mõtlemine, et need võiksid talle kasuks tulla. Seega, interneti süüdistamine pole õige.

    Mis puutub kultuurimällu, siis… Natukene on õige ka. Mina näiteks selgelt kõik need fotod, mida ma tahan, et kindlasti alles oleks ka siis, kui ma olen juba surnud, prindin ma välja ja säilitan sellisel kandjal, mille tarbimiseks ei ole vaja vahetehnoloogiat. Samamoodi kirjatükkide jne-ga. Aga üks ei välista teist, tegelikult võikski areng olla selles suunas, et “reaalsusse” jõuavad ainult väga head asjad 🙂

  6. Kakk ütleb:

    Oudekki: üldjoontes olen nõus, eriti tolle “mulli” osas (vt Conservapedia vs RationalWiki – jah, need on sisult sama taseme asjad – või mõned eri sorti äärmuslaste blogid). Carri poolt tõstatatud probleemi (tähelepanu ja keskendumisvõime muutumine) olen teatud määral täheldanud ka enda juures (mingi suurema raamatu lugemine tahab aeg-ajalt saada suuremat pingutust kui varem). Professor Hint seevastu viskab lapse koos pesuveega välja ja lisab siia veel rea ülalkirjeldatud komistusi juurde.

    See mustanahaliste näide on muidugi ohtlikult ebakorrektne, ent paraku tõsi ning päris mitmeid samalaadse suhtumisega subkultuure leiame me ka lähemalt kui Harlemist.

    Tehnika vs professionaalsus… Tuletame meelde vana tarkust, et maailma kõige ohtlikum tegelane on hästivarustatud loll. Aga todasama varustust lolli lolluses süüdistada ju tõesti ei saa.

    Printimise koha pealt on asi üsna nii-ja-naa. Ka paber ei ole ju kuigivõrd vastupidav andmekandja. Muide, märksa õigem oleks sel juhul kasutada sellist plastikut, mille peale punktkirjas raamatuid trükitakse. 🙂 See ei lähe nii kergesti katki ja ei lagune kah.

  7. Kakk ütleb:

    Natuke OT: kogu eelneva peale tuli meelde üks William Butler Yeatsi luuletus eestikeelses tõlkes:

    Kellatorn kesk tormipöörist,
    pime tirib kellanöörist.
    Mõõk, mis kõiketapvas väes
    püsib roitva lolli käes.
    Mõõgatupel kuldne tikand –
    ilu ja loll on ühte hakand.

  8. Hoho ütleb:

    Ise olen märganud, et peale netiga lähemat tutvuse tegemist enam-vähem pool elu tagasi on faktide ja üldiste teadmiste meelde jätmine kohati asendunud märksõnadega mille järgi noid kiirelt taasleida suudan seega üsna selgelt on mõju olemas mõttetööle. Loomulikult tihemini kasutatavad asjad kuluvad pikapeale ikka mällu ka kuid palju ebavajalikku mitte. Kas see on hea või halb ei oska kommenteerida. Igal juhul julgen väita, et internetist on saanud aju väline lisaseade 🙂

    “internetis pole midagi, mida pärismaailmas ei oleks”

    Põhimõtteliselt nõustun, vähemalt teatud piirini. Pilte ja luuletusi saab lugeda nii netist kui raamatust. Samas on tohutus koguses kõikvõimalikku loometööd mis eksisteeribki ainult digitaalsel kujul (või ainult raamatus, veel?).

  9. Oudekki ütleb:

    Hoho – ma pidasin selle “internetis ei ole midagi” all seda, et internet on vahend. Kui ei oleks digivahendit, siis loometöö ja selle tulem oleksid ikka olemas. Ja kui me hariduses keskendume sellele, et inimesed suudaksid, tahaksid ja oskaksid teha loometööd, siis internet seda ära ei võta 🙂 Aga internet ei pane inimesi loometööd tegema.

    Küll aga annab see paljudele võimaluse saada teadmisi, mis varem olid reserveeritud ainult piiratud eliidile. Kui teadmistejanu on.

  10. Kakk ütleb:

    Hoho: see “väline lisaseade” on lahe väljend. Umbes nagu suur USB-kõvaketas arvuti taga… 🙂

    Oudekki: just see viimatimainitud faktor ongi minu arust Interneti ilmselt suurim kultuuriline pluss, võrreldav trükikunsti levikuga. Tõsi, eks siin on ka negatiivseid külgi (digilõhe ehk olukord, kus mõned inimesed jäävad sellest eemale; samuti otseselt ohtliku teabe vaba levi), kuid plussid kaaluvad need üles.

    Internet on nagu “Tähtede sõja” maailmas esinev Jõud, millel on nii hele kui tume külg. Ja nagu filmis, on tume pool peibutavam ja näiliselt lihtsamini kättesaadav – aga Kakk suure optimistina usub, et lõpuks võidavad siiski head. 🙂

  11. leheneeger ütleb:

    Üks link veel samal teemal: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews%5Btt_news%5D=1169&tx_ttnews%5BbackPid%5D=563&cHash=c845052eb7