23.01.2012 arhiiv

Taanis külas

23.01.2012

Kakk võttis kätte ja otsustas viimaks taas kord enda taani õde külastada (märkus: õde Taanis ja vend Hispaanias on Kakul alates 1994. aasta Lionsi noortelaagrist Norra mägedes, kus me kolmekesi kahe nädalaga üsna lahutamatuteks kasvasime). Ammu juba oli hoogu võetud, eriti kuna paari aasta eest Vita ja Kristiani perre keegi Williami-nimeline härrasmees juurde ilmus. Tollal jäi eri põhjustel ristsetele minemata, nüüd siis sai kohe peale eksamite lõppu asi ära tehtud. Huvitava detailina: ehkki Kakk on kõvasti rännanud, oli see esimene omast taskust makstud lennureis üldse… Varem oli niipalju töist rändamist ning reiside hinnad ja võimalused polnud vastavuses, nüüd on see Euroopa piires ja piletit ette ostes juba enam-vähem võimalik.

Seega siis reedel algas sõit Tallinnast Eesti Õhuga. Tuleb tunnustavalt märkida, et [L] siin varem virisetud torujama on vähemalt Lennarti lennujaamas nüüd lahendatud ja lennukisse pääsebki mööda Väikeste Lennukite Toru. Igati tubli. Kahjuks aga polnud taanlased samal tasemel ning lennukist välja pidi ikkagi mööda järsku trappi ronima. Suuremat sorti äbiäbi neile seal, Lennarti jaama rahvas aga saab seekord Kakult kiita.

Lend läks ilusti, ainus märkimisväärne asi oli seninähtust kõige vägevam pilvkate – ilm oli Taani kohal päikeseline ja kui pilvedest läbi maanduma hakati, oli tunne, nagu sõidaks jäämägede vahel. Nii selgete joontega, peaaegu käegakatsutavaid pilvi polnud varem näinudki.

Piletiost ja rongilesaamine sujus viperusteta, ent Taanimaal müüakse rongidesse sõidupilet ja istekoht eraldi ning viimast saada ei õnnestunud (reede õhtu värk, suur hulk rahvast sõitis koju). Tulemuseks oli kolmetunnine loksumine rongi tamburis püsti seistes – ühelt poolt oli see igavene keberniit (jalad olid kohale jõudes ikka üsna pakud all), teisalt aga nägi positiivse poole pealt kohalikku elu paremini. Igat sorti karvaseid ja sulelisi käis sealt läbi ning enamasti oli täiesti tavapärane keset põrandat maas või siis ukse ees trepiastmetel istumine. Ja muidugi oli absoluutselt igal tegelasel nutifon näpus, millest siis musa kuulati või midagi mängida toksiti.

Skanderborgis tuli ümber istuda – algselt pidi jääma 6-7 minutit puhveraega, aga kuna rong jäi hiljaks, tuli ennast üsna kiiresti liigutada. Õnneks sai suht nina järgi läbi tunneli õigesse kohta kohale ning 10 sekundit peale rongi sisenemist hakkas see liikuma. Vita oli kogu perega Silkeborgi jaamas vastas ning kohale jõudes ootas suuremat sorti kallistamissessioon… Viimaks oli Kakk taas kord peale 2007. aastat Silkeborgi külje all Gjessøs.

Kaks asja, mida taanlased ülihästi valdavad, on a) kääbikutele läheneval tasemel söögitegemine ja söömine ning b) elamise koduseks muutmine. Kohapeal oli äärmiselt mõnus elamine ning Krisi kokakunst ei olnud vahepeal sugugi kehvemaks jäänud. Õhtu sisustas seega vanade aegade üle heietamine ja klaverikolistamine. Ööseks laenas isand William Kakule oma tuba, mida tuli aga jagada ühega Vita kahest triibikust (ent kasside vastu pole Kakul kunagi midagi). Vita majaukse kõrval on muide silt “A home without a cat is just a house.” 🙂

Hommikul sai Vitaga käidud linna peal (ostsin ka tagasipileti ära ja nüüd koos istekohaga – seismine oli ikka üsna hardcore) ja muuhulgas ka kohalikus linnamuuseumis. Sealne tõmbenumber on “Tollundi mees” – üks paljudest sealtkandi rabades ülihästi säilinud eelajaloolistest surnukehadest. Vaadata oli aga ka muud huvitavat. Meie õnneks juhtus lahti olema ka kohalik linnakirik, mis meenutas oma pseudogooti stiiliga paljus meie Jaani kirikut. Tavaliselt pidavat kirik enamiku ajast kinni olema, nüüd aga õnnestus ära näha ka sisemus.

Lõuna ajal putitas Kakk Vita läpakat (turvakontroll, süsteemiuuendused, uus LibreOffice ja Firefox jne), õhtupoolikul võttis aga kogu seltskond autoga suuna Põhja-Taani Løgstøri linna Vita vanematekoju. Lisaks niisama külastusele oli ka väike ülesanne lahendada, nimelt saada kätte kogu võimalik info Vita vennast maha jäänud vanast lauaarvutist (vend paraku suri paari aasta eest). See osutus aga lihtsamaks kui kardetud – vana PC, Windows XP, adminirežiim ja ei mingit parooli (üldse on kahjuks siinmaalgi tunda, et arvutiturve on inimestele üsna võõras valdkond). Kräkkimist polnudki vaja, tuli lihtsalt väline USB-ketas sappa lükata ja kõik vajalik (eeskätt fotod ja mõned dokumendid) masinast ära kopeerida.

See kant, kus Vita vanemad elasid, meenutas tublisti Viimsit – ainult et meie jõuka rahva asemel elasid nendes majades Taani mõistes täiesti harilikud inimesed (üks naabreist oli muide oma palkmaja Eestist tellinud). Sellises kohas saab aru, kus Eesti oma arenguga on ja eriti sellest, millest 50 aastat marksismi-leninismi meid ilma jätsid. Taanis on täiesti normaalne kohata ümberringi jälgi eri aastakümnetest – Vita vanemate juures olid vist kõik kümnendid alates 40-ndatest esindatud. Ja seda võib vist laiendada kogu Taani riigile – neil on olnud võimalus areneda rahumeelselt, olla juhitud suhteliselt arukate inimeste poolt ning saada nõnda täiskasvanud ühiskonnaks. Seal saab aru, mida põlvkondade järjepidevus tähendab. Tõsi, mõned asjad on Taani riigis mädad ka (eriti need, mida eurotolerastia peale surub).

Muide, Vita isa Bent fännab… öökulle. Seetõttu oli terve majapidamine kakkusid (taani keeli “ugle”) täis – küll kujukeste, küll piltidena. Kakk tundis ennast väga koduselt. 🙂 Lisaks kakkudele oli ka kogu elamine ülimalt hubane – nagu öeldud, oskavad taanlased seda suurepäraselt.

Vanemad on ilmselt igal pool maailmas ühesugused. Kahjuks Vita omad inglise keelt ei rääkinud, seega tuli suhelda tõlgi (ehk siis Vita või Krisi) abil. Külalislahkus oli aga sellest hoolimata suur ja külaliste jaoks üritati teha kõik võimalik. Süüa sai taas kord kõvasti ning vähemalt söögi koha pealt oleme me küll taanlastega vist sugulased – seapraad, kartul, kotletid (Kakk annab Vita emale kotletitegemise kõrges kunstis teise auhinnalise koha, omaenda vanaema järel), vorstid, salat jne. Ainult eesti pohlamoosi asemel kasutavad taanlased liha juures punasesõstramoosi.

(jätkub)