Kakk käis “skandaalset usujuhti” kuulamas (elagu eesti meedia!). Tegelikult muidugi mitte ainult isand Grahamit – aga igatahes tasus minna küll.
Poleks arvanud, et sedalaadi üritus maikuu lõpus laupäeva õhtul Saku suurhalli täis tõmbab (saalis oli üksikuid vabu kohti, see-eest aga seisis hulk rahvast taga püsti). Ja lõpus kogunes ette Frankliniga koos palvetama selline rahvahulk, keda pole näinud 80-ndate lõpust saati, kui kirik siinmail in oli.
Mis oli veel väga hea, oli muusika – ja seda oli palju. Matis Metsala bänd (tervitused siinkohal vanadele tuttavatele Jormale ja Ahtole, vanale Puravikule muidugi kah) kandis põhiraskust ja andis igati hea esituse – nii alguses ooperilaulja Helen Lokutat kui pärast Rebecca Kontust ja Tallinna Gospelkoori saates. Suur ühendkoor, mis esitas paar tõeliselt vinget lugu (koos sama bändiga). Ameerika abielupaar, kes laulis ühe laulu vist parimas eesti keeles, mida (keelt ennast mittevaldavate) jänkide suust kuuldud on (häälte poolest meenutasid päris kõvasti omaaegset itaalia tähepaari Al Banot ja Romina Powerit). Eesti kristliku poprocki esinumber Crux (muusikastiililt kuhugi Smilersi kanti). Imekitarrist Dennis Agajanian, kes armeenia nimest hoolimata nägi välja nagu ristand Ritchie Blackmore’ist ja arhetüüpsest paksust, suure sombreeroga mehhiko bandiidist ning tegi naturaalkitarriga uskumatuid asju (lisaks laulis ka – lauluoskus oli korraliku kantrimehe oma, kitramäng aga virtuoositase). Ja muidugi tõmbenumber, USA kaasaegse kristliku muusika tipptegija Michael W. Smith, kes kuulub Kaku lemmikute hulka juba pikka aega (stiililine paralleel võiks olla Bryan Adamsi meloodiline rokk või kohati ka Michael Boltoni valge soul).
Seega võiks soovitada homme õhtul Saku suurhallist läbi astuda. Kes ka midagi muud ei saa, saab vähemalt korraliku tasuta muusikaelamuse.
APDEIT 31.05 – kui eile mängis W uuemaid lugusid, siis täna tuli ehe hitisadu. Ilmselt kõige parem oli laivis ära kuulda [L] Healing Rain. Rahvas oli pöördes ja üsna õigusega.