Silt: kobujutsu

Läbi valu diplomi poole

Kaelaga on endiselt sant lugu, trenni pole saanud peaaegu üldse teha (ainult vahepeal jalgratast, aga siis keeras asi jälle hullemaks). Aga ega olümpiakomitee treenerieksamid sellest ei küsi – kaks korda aastas neid tehakse ja aega eriti liigutada ei anna. Seega oli täna kavas esmalt teooriatesti tegemine Pirital (20 küsimust üldaineid ja 20 eriala) ja õhtul praktiline eksam. Nädala jooksul üritasin üht-teist lugeda ja õppida, aga ega ülearu tark tunne ei olnud küll.

Kohapeal aga läks kõik ladusalt. Üldainetes jäi mitu küsimust üsna küsimärgiga (näiteks see, kus küsiti raku elementi, mis on vastupidavuse seisukohast kõige tähtsam), eriala oli seekord üllatavalt lihtne.  Aga tundus, et läbimiseks piisas. Mõne tunni pärast aga helises telefon ja Paluoja-sensei hääl teatas: “Artist sihuke – 40st 40!”. Vaat siis…

Õhtuses trennis pidin siis eelteate kohaselt nunchakut õpetama. Anti aga hoopis huvitav ülesanne – 4 tegelast, kel omades kunstides dan’i tase (ehk must vöö) käes, kuid kes polnud kunagi elus nunchakut käes hoidnud (huvitav, enamasti kipuvad vähegi võitluskunste nuusutanud inimesed ka “koodiga” tuttavad olema).  25 minutiga pidi andma elementaarsed teadmised relva käsitsemisest – tegime alguses põhilisi käsitsusharjutusi (nunchaku on muudega võrreldes üksjagu vastik relv, kuna kipub ülemeelikust kiiresti karistama), siis natuke põhitehnikat ja viimaks ühe paarisharjutuse.  Hindajaks olnud Neemre-sensei jäi rahule – hoolimata sellest, et enamasti tuli ühe käega vehkida ja teise käega kaelast kinni hoida…

Nii et nüüd on Kakk II astme kobudotreener.  Tuleks kael kah korda saada, siis saaks ka päriselt trenni tegema hakata.

Nohune nädalalõpp

Viimased paar nädalat on aktiivselt Sinise Krantsi seljas ringi vändatud ja paarikümnekilomeetriseid Vanamõisa-Hüüru-Tähetorni ringe tehtud. Teisipäeval sõitsin veel ka Tabasalu ja Harkujärve läbi, aga ilm oli külm ja ju siis kusagilt pahalased kallale tulid. Igatahes neljapäevast alates oli olemine kole ja karvane. Esmalt kurguvalu, siis hirmus köha ja viimaks räme nohu. Kaks ööd ei saanud kompulsiivse haukumise tõttu üldse magada ja nina kippus laupäevaks peast eralduma.

Hullem oli, et sel nädalavahetusel oli kavas teine pool Jukka Helminen-sensei treenerikoolitusest. Laupäevase teooriaosa sain kaasa mängida, praktikumist tuli pausi panna. Aga et täna oli olemine juba  parem ja sain kogu päeva kohal olla (ja olin üks kahest sellist, kel kõik kodutööd korralikult tehtud…), siis on nüüd ka teine vajalik paber üldteooria tunnistuse kõrval olemas. Loodetavasti õnnestub olümpiakomitee eksam ka enne suve ära teha ja II astme kutsetunnistus kätte saada.

Töö käigus tuli kõigile osalejatele poole aasta treeningplaan koostada – nüüd siis on kirjas, et jõuluks peab end kobujutsu pruuni vöö eksamiks vormi saama. Elu näitab…

Elus…

…. peale segast nädalalõppu. Asi algas reede pealelõunal kuuetunnise koolitumisega Pirital, eilse päeva tegin sealt poppi ja kiusasin hommikul ITK-s neli tundi kaugõppureid, siis aga läksin Ilpo-sensei trennilaagrisse.  Muidugi oli selge, et kehva vormi tõttu (terve sügis on tulnud algajaid kantseldada, enda trennist pole eriti midagi välja tulnud) lõpeb asi totaalse kapsastumisega.

Oleme nüüd [L] Mitsubachis ametlikult ka karatega tegelema hakanud ning Ilpo-sensei lubas meil kolmekesi Yuishinkai kollase vöö eksami ära teha – päris naljakas seis oli, kus ükski neljast eksamineeritavast (lisaks oli üks soomlanna) polnud tegelikult algaja.  Kõigil oli mingi teise stiili taust all – aga kord on kord, tuleb algusest peale hakata. Yuishinkai ei erine tegelikult (vähemalt alguse osas) väga palju senitehtud Shotokanist – ehk on sellest veidi jujutsu’likum (kukkumis- ja lukutehnika on eksamiprogrammis sees).  Kehva vormi tõttu tuli eriti kõvasti röökida (kiai aitab tegelikult päris palju)…

Hea meel oli,  et meie algajate seltskond tegi suures osas oma esimese kobujutsu eksami ära. Meie kolm kaklevat preilnat said viimaks oma “piimavöödest” lahti. Suur peedistamine tasus end ära. 🙂

Ja täna siis uuesti kümnest kuueni kool. Aastalõpu tegemisteuputuses on õpivõime ikka üsna kehv – aga kui hiljem mõnel rahulikumal ajal materjal üle käia, peaks selgeks saama.  Vähemalt teooriapaber on nüüd käes.

Jälle kooli

Täna, homme ja ülehomme saab jälle kõvasti targemaks. Täna kuus, homme-ülehomme kümme tundi (tõsi, pühapäeval tuleb hommikul ära viilida ja ise kaugõpet koolitama minna) II astme treenerikoolituse teooriat, üks sihuke hull nädalalõpp tuleb detsembris veel. Ja siis mingil ajal praktika kah otsa – seekord lisaks Ryukyu kobujutsule ka karate (asja kureeriv Neemre-sensei lubas I astme kobujutsu pealt otse II taseme karatepaberid teha).

Hetkel tuleb süstolit, diastolit, türoksiini ja uitnärvi. Huh….

Tehtud!

Viimaks sai see treenerieksam ühele poole. Teooriaga oli paras keemia, tööd oli eelmistel nädalatel palju ja aega õppimiseks kuigivõrd ei jäänud. Nii olidki täna hommikul mitokondrid, anaeroobne lävi ja sporditurundus peas kaootilist Browni liikumist tegemas.

Lõuna ajal tuli siis tunni ajaga täita test – 20 küsimust üldainetest (anatoomia, füsioloogia, spordimeditsiin, treeningumetoodika, majandus, turundus) pluss 20 erialast (kobudo). Erialaga saime kõik kenasti hakkama, aga va üldainetega sai jubida. Viimaks, kui positiivne tulemus siiski teada anti, tuli sümpaatiline üleväsimus peale (see olli muide üks küsimus) – tekkis tahtmine lollakalt itsitada, nägusid teha ja midagi jaburat korda saata. Pingelang ja täiesti tühi pea takkapihta.

Õhtul tuli siis kahe suure sensei (Jukka Helminen Soomest ja Igor Neemre Tallinnast) nina all näidistrenni teha. See läks aga palju vabamas õhkkonnas ning kõik tundsid end hästi. Suured isad jäid kõigi meie nelja kandidaadiga rahule.

Nüüd on siis Kakk Eesti Olümpiakomitees registreeritud kobudotreener. Esialgu küll vaid 1. tase, nii et võib assisteerida ja vahel mõne trenni anda. Aga kevadeks tahaks juba 2. taset saada.

Saaremaa VII budolaager

Juba traditsioonilises kohas Niidi talus Saaremaa läänerannikul. Iirlasi seekord polnud, aga see-eest oli ports soomlasi, lõuna-aafriklane ja šotlane – kõik kokku ligi 40 nägu. Pildid peaks tulema millalgi varsti.

Õpetajaks seekord Ilpo Jalamo-sensei, programmiks Ryukyu kobujutsu ja Yuishinkai karate. Karateosa tõttu (õpiti muuhulgas Matsumura no Rohai katat koos bunkaiga ning üht vahvat lukkudeseeriat) oli kohal ka Kaku kauaaegne karateõpetaja Alar Põllu Shotokanist ja Eesti karate grand old man Igor Neemre Wadost. Ja pühapäevahommikune suurte senseide jutuajamine hommikusöögi juures oli kuulamist (ja kõverassenaermist) väärt…

Laupäeval käis rahvas Kuressaares ekskursioonil, Kakk lipsas sellal hooldekodusse külla. Aega oli küll napilt, kohapeal sain olla alla tunni – aga vähemalt saime paar sõna juttu puhuda ja eelmise külastuse piltidele pilgu peale heita. Loodetavasti oli ka see natuke asja eest.

Ilmaga vedas ka – reede õhtul küll veidi ähvardas ja tibutas, kuid kaks järgnevat päeva oli ilus päikesepaiste. Tegime mõnusas seltskonnas kaks täit päeva trenni (kolm selli tegid senseile ka vööeksami), käisime  ujumas ja suitsusaunas, närisime lestakala ja ajasime lorajuttu.  Mingit meediat ei olnud käepärast (ei tundnud ka mingit vajadust) ning täna uuesti levisse sattudes saime alles teada, mida üks lähedalasuv paariariik vahepeal teinud oli. Nagu arvata, oli eestlastel ja soomlastel asjast oma ajaloolisele kogemusele tuginedes suht ühtmoodi arvamus. Ega siin midagi rohkem kommenteerida olegi, on niigi selge.

Üle koera saba

Jalamo-sensei laagris sai eelmisel korral puudujäänud jupp vööeksamist ära tehtud. Päris karm oli aga vaadata, kuidas Rein 1. dani tegi – Ilpo-sensei peedistas ikka päris korralikult, kõik kuus relva võeti suht detailselt läbi. Kui kunagi sama asjani jõuab, siis teab valmis olla – aga nüüd on Eestis esimene Ryukyu kobujutsu must vöö olemas (lisaks on üks pruun ja nüüd kaks sinist). Pärast mindi aga juba traditsioonilisse kohta Veski kõrtsi (mille nimi alati soomlastele nalja teeb 😛 ).