Silt: karate

30 aastat karated

Hommikul mainis vana sõber ja trennikaaslane Ilmar-sensei [L] sellist üritust.  Viimaks tekkis mõte ka ise kohale kaema minna.

Rahvast oli üllatavalt palju – Ilmari sõnutsi tunduvalt rohkem kui viimati Eesti meistrivõistlustel.  Üksjagu oli ilmselt ka külalisi Moskvast, kuna 30 aasta tagune ajalooline karatematš Tallinna ja Moskva võistkondade vahel (mille siinsed kokkuvõttes võitsid ning millest seetõttu polnud ilmselt pikka aega ka eriti palju kuulda) oli plaanis uuesti läbi teha. Küll juba nooremate meeste vahel, kuna tollased veteranid on nüüd kõik juba 50-60 eluaasta peal.

Ütleks, et sellised üritused aitavad üksjagu  nii riikide vahel kui ka meil siin inimeste vahel suhteid parandada.  Väga huvitav oli näha vaheajal näidatud omaaegset Tallinnfilmi dokkarit “Paljakäsi”, mis ilmselt eetrisse ei jõudnudki, kuna enne jõuti N. Liidus karate ära keelata.  Tallinna esindus võitis kokkuvõttes moskvalasi, samas ei olnud sellist hambad-risti madistamist.  Kohal oli viis omaaegset Tallinna koondislast ning Moskva koondis täies koosseisus (ilmselt võis mõnele päris huvitav kogemus olla, neid mehi vaadates võis ka väikese nõukanostalgia korraldajaile andeks anda). Ning viimaks õnnestus näha ka suurt hulka vanu sõpru ja tuttavaid eri trennidest ja aegadelt.

Tegelikult oli ka vastukarva asju (kasvõi juba sportlik karate kui selline, mille suhe päris võitluskunsti on umbes nagu tänapäeva sportvehklemisel  d’Artagnani rapiirikunsti), aga positiivset oli tublisti rohkem.

Elus…

…. peale segast nädalalõppu. Asi algas reede pealelõunal kuuetunnise koolitumisega Pirital, eilse päeva tegin sealt poppi ja kiusasin hommikul ITK-s neli tundi kaugõppureid, siis aga läksin Ilpo-sensei trennilaagrisse.  Muidugi oli selge, et kehva vormi tõttu (terve sügis on tulnud algajaid kantseldada, enda trennist pole eriti midagi välja tulnud) lõpeb asi totaalse kapsastumisega.

Oleme nüüd [L] Mitsubachis ametlikult ka karatega tegelema hakanud ning Ilpo-sensei lubas meil kolmekesi Yuishinkai kollase vöö eksami ära teha – päris naljakas seis oli, kus ükski neljast eksamineeritavast (lisaks oli üks soomlanna) polnud tegelikult algaja.  Kõigil oli mingi teise stiili taust all – aga kord on kord, tuleb algusest peale hakata. Yuishinkai ei erine tegelikult (vähemalt alguse osas) väga palju senitehtud Shotokanist – ehk on sellest veidi jujutsu’likum (kukkumis- ja lukutehnika on eksamiprogrammis sees).  Kehva vormi tõttu tuli eriti kõvasti röökida (kiai aitab tegelikult päris palju)…

Hea meel oli,  et meie algajate seltskond tegi suures osas oma esimese kobujutsu eksami ära. Meie kolm kaklevat preilnat said viimaks oma “piimavöödest” lahti. Suur peedistamine tasus end ära. 🙂

Ja täna siis uuesti kümnest kuueni kool. Aastalõpu tegemisteuputuses on õpivõime ikka üsna kehv – aga kui hiljem mõnel rahulikumal ajal materjal üle käia, peaks selgeks saama.  Vähemalt teooriapaber on nüüd käes.

Jälle kooli

Täna, homme ja ülehomme saab jälle kõvasti targemaks. Täna kuus, homme-ülehomme kümme tundi (tõsi, pühapäeval tuleb hommikul ära viilida ja ise kaugõpet koolitama minna) II astme treenerikoolituse teooriat, üks sihuke hull nädalalõpp tuleb detsembris veel. Ja siis mingil ajal praktika kah otsa – seekord lisaks Ryukyu kobujutsule ka karate (asja kureeriv Neemre-sensei lubas I astme kobujutsu pealt otse II taseme karatepaberid teha).

Hetkel tuleb süstolit, diastolit, türoksiini ja uitnärvi. Huh….

Saaremaa VII budolaager

Juba traditsioonilises kohas Niidi talus Saaremaa läänerannikul. Iirlasi seekord polnud, aga see-eest oli ports soomlasi, lõuna-aafriklane ja šotlane – kõik kokku ligi 40 nägu. Pildid peaks tulema millalgi varsti.

Õpetajaks seekord Ilpo Jalamo-sensei, programmiks Ryukyu kobujutsu ja Yuishinkai karate. Karateosa tõttu (õpiti muuhulgas Matsumura no Rohai katat koos bunkaiga ning üht vahvat lukkudeseeriat) oli kohal ka Kaku kauaaegne karateõpetaja Alar Põllu Shotokanist ja Eesti karate grand old man Igor Neemre Wadost. Ja pühapäevahommikune suurte senseide jutuajamine hommikusöögi juures oli kuulamist (ja kõverassenaermist) väärt…

Laupäeval käis rahvas Kuressaares ekskursioonil, Kakk lipsas sellal hooldekodusse külla. Aega oli küll napilt, kohapeal sain olla alla tunni – aga vähemalt saime paar sõna juttu puhuda ja eelmise külastuse piltidele pilgu peale heita. Loodetavasti oli ka see natuke asja eest.

Ilmaga vedas ka – reede õhtul küll veidi ähvardas ja tibutas, kuid kaks järgnevat päeva oli ilus päikesepaiste. Tegime mõnusas seltskonnas kaks täit päeva trenni (kolm selli tegid senseile ka vööeksami), käisime  ujumas ja suitsusaunas, närisime lestakala ja ajasime lorajuttu.  Mingit meediat ei olnud käepärast (ei tundnud ka mingit vajadust) ning täna uuesti levisse sattudes saime alles teada, mida üks lähedalasuv paariariik vahepeal teinud oli. Nagu arvata, oli eestlastel ja soomlastel asjast oma ajaloolisele kogemusele tuginedes suht ühtmoodi arvamus. Ega siin midagi rohkem kommenteerida olegi, on niigi selge.