Tartu Ülikool hakkab kuuldavasti nõudma ka lektoritelt doktorikraadi.
Veel üks näide Tartus toimuvatest imelikest asjadest… Igal juhul on tegu VÄGA mööda ideega.
* Eestis tahavad kõik olla tippjuhid ja muud asjapulgad. Olen korduvalt rääkinud tudengitele lugu sellest, kuidas ühel kunagisel sünnipäeval sai juttu aetud ühe eheda merekaruga, kalalaeva kapteniga. Vana siunas: vanasti olid laeval madrused, kõik tööd said tehtud. Kurjam küll, nüüd on laeval kakskümmend projektijuhti, keegi tööd ei tee! Nii nagu ei piisa ehitusettevõttes ühest ehitajast ja paarikümnest asjapulgast (kusagil netis on lahe pilt selle kohta), nii ei piisa ka ülikoolis ainuüksi professoritest.
* Põhiline jama tekib aga taas teadus- ja õppetöö olemuslikust vastuolust. Need kaks asja nõuavad radikaalselt erinevaid inimtüüpe. Hea teadlane on veidi flegmaatiline (ei lase end kergesti häirida), hea keskendumisvõime, analüüsioskuse ja süsteemse lähenemisega. Hea lektor (ja ka õpetaja üldisemalt) seevastu on pigem sangviiniline, isegi kergelt artistitüüp, kes suudab tajuda kuulajate reaktsioone, vajadusel improviseerida ning mis peamine, viia räägitav õpilastele kohale. Mõlemad peavad loomulikult valdama enda teemat ning suutma infot kõnes ja kirjas edastada, kuid teadur vajab rohkem kirjalikku ning lektor suulist kommunikatsioonioskust. Jah, kindlasti on olemas inimesed, kes suudavad teha mõlemat – nagu on olemas ka väga hea lauluhäälega jalgpallurid või vabal ajal arvestatavaid maalikunstiteoseid loovad ärimehed. Ent kõik need on erandid. Doktorikraadi omandamine (eeldusel, et latt on normaalsele kohale asetatud) eeldab üsna tõsist teadusetegemist ning see võib osutuda komistuskiviks just sellele sotsiaalsemale tüübile. Tulemuseks on kardetavasti see, et auditooriumi ette saadetakse inimesed, kelle sealviibimine ei ole meeltmööda ei neile endile ega kuulajatele.
* Ning viimaks tuleb sellise otsusega kaasa väga selge oht viimasel ajal niigi devalveerunud kraade veelgi enam põhja lasta. Aga seda kavatseb sadu doktorante vastu võttev TÜ ilmselt nagunii (võib võrrelda potentsiaalsete juhendajate arvu vastuvõetud doktorantide omaga).