ITSPEA ja Meat Loaf, 3

Täna sai möllava koroona kiuste korra kolledžis koosolekul käidud – muidu lähevad inimeste näod meelest ära. ITSPEA seltskond on nüüd jälle veidi aktiivsem, kuna teemad läksid lihtsamaks – lugemist on palju ja saab sinna taustale viimase jupi Meat Loafi ette võtta.

2010. aasta Hang Cool Teddy Bear on taas ilma Jim Steinmanita tehtud, aga samas tuli teisi kuulsaid nimesid plaadile kõvasti – alates Steve Vaist ja Brian Mayst ning lõpetades Jack Blackiga. Muusika on paras kompott – üks lahedamaid (ja vist ka edukamaid) on humoorikas kergerokkar “Los Angeloser”, mis meenutab oma toonilt Weird Al Yankovici paroodiahitte (ja jääb hullupööra kummitama), koos Jack Blackiga jauratud “Like a Rose” toob aga silma ette “School of Rock”-filmi. Viimane lugu “Elvis in Vegas” kõlab täiesti nagu Bon Jovi – ja miks ei peaks, Jon on üks autoritest. Nii et mõnus kergema otsa plaat – ja 62-aastane olemine sealt väga välja küll ei kosta -, aga suuri hitte siin ei ole.

Juba aasta hiljem ilmus naljaka pealkirjaga Hell in a Handbasket, mille avalugu “All of Me” meenutab omaaegset Smokiet. Sarnaselt eelmisega on see kirju, ent üldiselt korralik album, mille produtsendiks on taustabändi esikitarrist Paul Crook. Mõnusalt jõuline bluusrokk tuleb vastu kolmandas loos “Live or Die” – võib-olla ongi siin plaadil bluusilikku nooti senistest kõige enam (autorite seas on mitu USA kantri- ja folkmuusikut). Ja kui esimese plaadi puhul meenutas Springsteeni Meat Loafi hääl, siis siin on üks paremaid lugusid “Our Love and Our Souls”, mis on väga sarnane just hilisema Springsteeni muusikaga (kasvõi “Streets of Philadelphia”). See lugu on lisaks veel ka vist kõige paremini lauldud asi siin plaadil – kui mõnes teises tundub laulja juba natuke väsinuna, siis see on energilise ja ilusa vokaaliga laul.

Seni viimane plaat Braver Than We Are pärineb aastast 2016 ja on taas kord (paraku viimast korda) Steinmani-album. Ja Jim Steinman on endiselt kapitaalne ja teatraalne (kuigi plaadi lõpupoole ehk natukene vähem kui enne). Avalugu “Who Needs the Young” on tõsine queenilik soust eri stiilidest – mitte päris “Bohemian Rhapsody”, aga palju maha ka ei jää (isegi mõned kitarrikäigud panid uurima, kas ehk ei ole hr May jälle külla tulnud – kahjuks aga seekord ei olnud). Teine lugu on aga päris tuttav – selle üksjagu lühem versioon oli Eestis millalgi väiksemat sorti hitt, Nele-Liis Vaiksoo ja Koit Toome lauldud “Vabaks võin saada” “Vampiiride tantsu” muusikalist (nagu ka “Total Eclipse of the Heart” ja veel mõned Steinmani lood, mida seal taaskasutati). “Speaking in Tongues” on klassikaline gospellugu, kust Meat Loafi isegi ära ei tunne (pigem võiks see olla Hall & Oates või hoopis mõni mustade meeste kvartett). “Souvenirs” meenutab alguses biitlite “Let It Be’d” (lõpupoole on sisse põimitud “Left in the Dark”) ja Dave Lutheri saksofon kõlab seal väga vingelt. Veider (ja pigem halvas mõttes) lugu on “Godz” – muusika meenutab Charlie Chaplini mängitud Hitlerit ning tekst on enam-vähem täpselt üks rumalate inimeste tüüpküsimusi. “Skull of Your Country” on jälle taaskasutus, seekord on siin sees “Total Eclipse”. Lõpuks toob albumi uuesti üles tagasi “Prize Fight Lover”, mis on energiline ja hästi lauldud Adamsi/Springsteeni stiilis lugu (esimese “Brand New Day” ja teise kuulus “Born to Run” kumavad kohati täitsa läbi). Nii et Meat Loaf jõuab (senises) lõpus tagasi avaalbumi springsteeniliku kõla juurde.

Sel korral said plaadid enne otsa kui töö ja paar asja tuli uuesti üle kuulata. Järgmisel korral on jälle minek Iirimaale, aga seekord mitte folki.

Kommenteeri