Tabuteema?

Lugesin [L] Äripäevast artiklit, kus kurdetakse, et õpetajad ei taha lastele ettevõtlusest rääkida.  Jäin natuke mõtlema.

Kindlasti oleks ettevõtlikkuse arendamine teretulnud. Vahel on tõesti häda selles, et õpetajatel seda napib ja seepärast jääb rääkimata. Ent (tõelise) õpetaja ülesandeks on ka korralike inimeste kasvatamine, eesti ettevõtjad on aga kahjuks tihtipeale mitte just kõige puhtama mainega kodanikud.

Üks selge rubriik on rööv-lageraidurid, firmade põhjalaskjad ja muud amputeeritud südametunnistusega rehepapid – ja neid on Eesti äriilmas palju.  Teine punt on need, kes poliitikas vahendeid valimata enda ärihuve realiseerivad – üks selle rubriigi tegelane jäeti hiljuti pokri istuma, kuna oli linnapoliitikat killeri abiga ajanud. Veel üks arvestatava suurusega seltsing töötab rahvusvaheliste suurfirmade kohalikes esindustes ja  müüb kaasmaalastele külma näoga erinevat sorti kõntsa.  Ja viimaks üks seltskond, kes enda arvates on igati ontlikud kodanikud, kuid kes tavainimesele ometi halva maigu suhu jätavad – need, kes figureerivad kõikvõimalikes edetabelites ning peavad täiesti loomulikuks, et nende palganumber on “maailma tippjuhtidega samast klassist” (loe: erineb tavakodaniku omast mitmekümnekordselt).   Kadedus? Mingil määral kindlasti – kuid märksa rohkem on tegu loomuliku õiglustunde räige eiramisega.  Positsiooni saab osta, lugupidamist ei saa.   Ning vaid väga tugevad natuurid suudavad seista vastu suure rahakoti iseloomumuutvale jõule.

Nii et sedasorti ettevõtjateks ei tahaks ka Kakk enda tudengeid koolitada. Väike järgimõtlemise koht…

5 kommentaari postitusele “Tabuteema?”

  1. garf ütleb:

    Aga äkki selles asi ongi, et ettevõtlust õpitakse pigem ise? Tasakaalustatud õppeprogrammis tuleks kindlasti panna olulist rõhku ka eetikale ja…

    Ehk siis võib-olla on säärane röövellik suhtumine just sellest alguse saanud, et “koolis ju nagunii midagi kasulikku ei õpetata.”

    Ja ikkagi, eetika ju ainult pidurdab. Ainus eesmärk on kasum. Uhh…

  2. Kakk ütleb:

    Garf: Ma siiski kardan, et (kõrg)koolis võib inimesele anda küll teadmisi, kuid eetilisus (või selle puudumine) saab alguse juba märksa varem. Vanasti nimetati seda lastetoaks… Äri- ja meediakursustes peaks eetikaküsimused kindlasti sees olema, ent kardetavasti ei muutu midagi seni, kuni muutub üldine foon. Ja paraku kujundavad fooni praegu
    a) maast-madalast sahkerdama õppinud (kuna ENSVs vaadeldi riigi tagant varastamist normaalse ja kohati isegi vastupanulõhnalise tegevusena ning maakeelse väljendiga “kaheperseline” olemus oli igale inimesele paratamatult sisse programmeeritud) nõuka-aegsed funktsionäärid, kes pumba juures olles said riigikorra muutudes suure osa ripakil ressurssidest enda arvele kantida ja
    b) segastel üheksakümnendatel noorte ja rohelistena tollasesse kaootilisse äriilma sukeldunud ja seal kõikvõimalikud sigatsemisoskused omandanud tegelased. Tänaseks kannab mõni neist küll soliidset ülikonda, ent eetiline tase ja moraalli puudumine on jäänud samaks (“American Psycho” on ehk ekstreemne teos, aga pätrikbeitmanlik ellusuhtumine on siinkandis kahjuks üsna levinud).

    Aga… kas Sina siis tõesti kolledžis midagi kasulikku ei õppinud…? 🙂

  3. garf ütleb:

    Mida aeg edasi, seda vähem eetilisus külge jääb, kuigi seda rohkem hakkab lapsepõlves õpetatu vilja kandma. Või no vähemalt puberteedi möödumisega võiks ju. Ehk siis algklassidest peale, aga miks mitte juba lasteaiast, tuleks ehk eetikat ja äri käsikäes lastele tutvustada? Kuigi, tõsi ta on, kõik saab alguse lastetoast. Kasvataja käest võib ju ilusaid sõnu kuulda, aga kui sellele kodus vesi peale tõmmatakse, ongi kööga.

    Ja kolledžis ma ainult kasulikke asju õppisingi. Nii kasulikke, et siiani pole raatsinud ära lõpetada. 🙂

    PS: American Psycho võrdluse eest 10 punkti! 🙂

  4. margusm ütleb:

    nii. sada aastat hiljem siis leidsin Kaku jorutamised. Täitsa toredad. Siin ütleks paar sõna juurde. Ideaalses maailmas, jah, eetika ja äri käivad käsikäes. Samas, olles viselnud pea kümme aastat depressiivsetes Eesti väikefirmades, ühes neist olnud ka suht juhtfiguur ja partner, võin öelda, et äris eetika on luksus, mida saavad endale lubada väga edukad. Ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Ka meie poolt kõigiti austatud ja hinnatud Põhjamaades. Kõigile teistele on Äri täielik dzhungel, kus tuleb ellu jääda ja suht kõik vahendid käiku selleks lasta. Kurb, aga pidulik. Ja ma kordan, see kehtib mitte ainult Eesti kohta. First hand experience.

  5. Kakk ütleb:

    Ennäe – eeldatavasti on tegu kunagise trennivennaga, keda tollal Mikuks hüüti. 🙂
    Rõõm näha.

    Ma väga loodan, et Sinu kogemus siiski päris universaalne ei ole (ei tahaks nii halvasti asjast arvata) – ilmselt oled paraku peamiselt postituses mainitud esimese rubriigi tegelastega kokku puutunud.

    Aga see, et Põhjamaadeski ebaeetilisi tegelinskeid on… Ma pakuks, et neid on seal küllaltki vähe, aga selle maailmanurgaga siin kipub paraku tegelema just sealne kõntsakiht, kes “ekskommareid” päris inimesteks ei pea.