Filmielamus: Idiocracy

Tjah, see [L] 2006. aastast pärit karm pärl on miskipärast seni nägemata jäänud….

See on üks neist komöödiatest, mis oleks püksitegemaajavalt jabur, kui seal ei leiduks häirivalt realistlikke hoiatavaid noote. Iseenesest on tegemist seguga Big Stanist ja Demolition Manist koos piraka annuse Beavise ja Buttheadiga.

Lugu on ju üsna tüüpiline muinasjutt tulevikku kupatatud paarikese seiklustest Lollidemaal, milleks on viiesaja aastaga muudetud meedia ja reklaamitööstuse poolt äratriigitud ajudega Ameerika. Seiklused käivad vanglast Valge Majani, põhiline süžeeliin keerleb ajamasina otsimise ja “uutmoodi” ühiskonnas kuidagi toimetuleku ümber.  Huumorit on seinast seina, enamik käib jalaga peesse (õigemini siin pigem jalaga munadesse) -stiilis – aga isegi jalaga-persse-naljadel on seekord oma tõsisem sõnum. Ja muidugi lõpeb kõik hästi ning presidendiks saanud peategelane peab ametiastumisel sütitava kõne:

There was a time when reading wasn’t just for fags. And neither was writing. People wrote books and movies. Movies with stories, that made you care about whose ass it was and why it was farting. And I believe that time can come again!

Ja ikkagi – filmi maailm, mis on täis reklaamifraase pobisevaid, haigeid show’sid vahtivaid, püssidega vehkivaid ja ****-ga mõtlevaid kodanikke, kes spordijoogiga põlde kastavad, on häirivalt tuttav, lihtsalt 500 aastaga veidi markantsemaks läinud. “Sest see sisaldab elektrolüüte” – oot, kus me midagi sellist kuulnud oleme…? Ja seda, mismoodi Brawndo tootjad surusid läbi endale roppkasuliku, kuid kõigile teistele hukatusliku otsuse, näeme me enda ümber lausa iga päev.

Muidugi kui pendel teise äärmusse lööb  ja miski IQ-meetri järgi inimesi maha kandma hakatakse, poleks tulemus ilmselt palju parem. Aga see võiks juba mõne teise filmi teema olla (ehkki “Equilibrium” teatud mõttes sinnakanti sihib – emotsioonide mahatapmine sobiks pilti).

Aa, veel… Selle filmi vahele endale reklaame tellinud ettevõtjad said jõhkral moel vastu pükse – ka iga teine reklaam mõjus iseenda räige karikatuurina, kuid Fanta debiilsevõitu reklaamjuppi vaadates kippus mõte küll ekraanilt Fanta asemel Brawndo lugema…

3 kommentaari postitusele “Filmielamus: Idiocracy”

  1. garf ütleb:

    Üks hea näide teisest äärmusest on ka Gattaca (http://www.imdb.com/title/tt0119177/). Soovitan.

  2. Oudekki ütleb:

    Aga mind huvitas ikkagi see, et kes seda jooki ja reklaame jne valimistas, kuskil mingid ajud ju pidid olema? Või oli mingi automatiseeritud tehnoloogia, mis polnud veel üles ütelnud? Mulle meenub, et oli kunagi mingi sedalaadi ulmekas, kus keegi linna puhastussüsteemis töötav tegelane püüdis parandada mingit süsteemi ja ei osanud, läks ülikooli uurima ja osutus, et ka see on täiesti degenereerunud ja tema tegelikult ongi üks kõige andekamaid inimesi kogu riigis (olles enne arvanud, et tal ei ole piisavalt teadmisi)…. Oli kuidagi koherentsem kui see film.

    Kuigi, natukene oli naljakas ikka ka. Lihtsalt, teema oleks rohkemat pakkunud.l

    Gattacat ka soovitan igati.

  3. Kakk ütleb:

    Oudekki: nõus, seal loos oli mõningaid loogikaauke sees jah. Samas teisalt võib olla erialaselt kompetentne, aga silmaringilt ja üldiselt intellektilt üsna masendav ajukääbik. Nõuka ajast on sedalaadi tegelasi teada hulganisti – just täna ostsin pundi raamatuid, üks on Harri Rinne poolt soomlastele kirjutatud “Laulev revolutsioon”, mida praegu loen. Too raamat on seda tüüpi inimesi täis – need olid ENSV kultuurifunktsionäärideks.