Iga-aastane häda

Kui ühtedel on häda, siis teeb see häda ka teistele.

Jutt käib muidugi lindudest, kes puude otsas pesitsevad ja koduse väljakäigu saadused otse pesadest samade puude alla pargitud autodele selga kupatavad. Kaku Sinine Kass seisab suure kase all (hea parkimiskoht, pealegi ei ole viimasel ajal enam maja ümber pea üldse vaba parkimisruumi jäänud) ning sealt ülevalt tuleb ikka… kõvasti. Kohati on tunne, nagu lehmad ikkagi lendaksid.  Pidevalt pesulas käia läheks kalliks, nii tuleb välja minnes sooja vee pudel ligi võtta ja enne sõitmahakkamist natuke harjatööd teha.

Kakk Siiber kirjutas kõige selle peale nõnda:

Lendavate autoreostajate töölaul

Suurem julk
väiksem julk
mõlemaid on paras hulk
Roojarahe lendu laske
Lend on kerge
julk on raske
kaske kaske kaske

APDEIT 26.07: tekkis mõte see ka Vitale Taanimaale saata. Seega Owl MacDamper ja ingliskeelne variant:

Work Song of Flying Carfoulers

Bigger poo,
smaller poo –
we will throw them both at you.

A hail of dung we shall discard –
flight is gentle,
hit is hard.
Avoid the trees, you damn retard!

Ümber järve

Linnatagused karuahtrirännakud jätkusid täna Männiku taga.

Männiku-Saku rattateed pidi on uhatud palju, aga sinna teisele poole pole väga sattunud. Täna siis tuhnisin natuke kaardil ning panin siis rattaga ajama. Esmalt Valdeku kaudu Liiva jaama, sealt üle raudtee (ka seni käimata kant), Liiva kalmistu tagumisse nurka (kus osutus olema täiesti puhas vene surnuaed) ja viimaks Viljandi maanteele.

Maanteed pidi uhada (eriti tipptunni kandis) polnud eriti mugav ning varsti keerasin jälle huupi ühele metsateele. Sellist kuumaastikku, nagu see kilomeeter seal, ei näe iga päev – sealt ei lähe vist isegi kehvem maastur naljalt üle… Aga rahulikult ronides pääses rattaga läbi. Viimaks oli ees lai kruusatee ja teisel pool väga ilus järvevaade.

Ronisin siis ühele poolsaarele ja puhkasin seal veidi jalgu. Fantastiliselt ilus koht otse Tallinna ääres, meenutas Viljandi järve või Tamulat – sillerdav (ja puhas!) vesi, pardid ujuvad siin-seal. Tõsi, puhkajaid oli ka sinna jõudnud ning paaris kohas oli korilaste läbu maha jäetud. Pärast kaardilt vaatasin, olin Raku järve idakaldal.

Kallast pidi sõites jõudsin esmalt tööstusrajooni ja siis sealt keerutades Valdeku tänavale välja. Sealt oli juba tuttav tee koju. Kokku tuli pea täpselt 20 km.

Jalutamas

Jõuluhommikul (või noh, -päeval) tekkis mõte minna vana tuttavat metsaalust kaema. Kunagi sai siinkandis ju kõvasti ringi konnatud – talvel kelkude-suuskadega, suvel rattaga või jalgsi.

Pääsküla raba on viimastel aastatel korda tehtud, ilmunud on laudteed, puhkepaigad ja infotahvlid. Kivimäe vanad liivakarjäärid, kunagine suur kelgutamis- ja suusatamiskoht, on aga seevastu üsna kõvasti võssa kasvanud. Ent tuttavad paigad olid ikkagi kõik.

Jõulud Pääsküla rabas 2013

Tuli mõte, et Iirimaal, Wicklow’ kandis võiks jõulud umbes nii välja näha. Soe, niiske ilm ja pruunikates toonides loodus…