Silt: elamus

Muusikaelamus: Kadri Voorand, “Katariina Rosalie”

Alustuseks tuleks ära öelda peamine – Kadri Voorand tuleks ametlikult kuulutada Eesti rahvuslikuks aardeks. Sellega on ka kontserdi põhihinnang ära öeldud.

Aga alguses tuli Lennoni “Imagine”. Meh. Olen juba siin varem öelnud, et see laul on geniaalse meloodia ja õrnalt debiilse teksti kooslus. Lennon suutis selles loos olla lollakalt woke juba aastakümneid enne seda, kui see sõna sellises tähenduses kasutusse tuli (õnneks on see tema loomingus sellisena selge erand).

Lõpu eel jällegi tuli kontserdi nimilugu, millega Kadri käskis kõigil samastuda ja öelda iseendale (s.t. lasta seda öelda Kõige Targemal Inimesel ehk iseendal), kui äge, ilus ja vägev ikka olen… Ei osanud kuidagi suhestuda. Kas tõesti oli terve Kinomaja saal seekord täis mahatambitud minapildiga pubekaid, keda pidi nii “üle võlli” julgustama…? Ja Kakk küll ei julge ennast Kõige Targemaks Inimeseks pidada.

Kõik muu… oli puhas perfektsus. Vokaal, klaver, viiul, kitarr ja elektroonika – kõik, mida Kadri puutus, muutus kullaks. Paariline Mihkel Mälgand, kes mängis basspillidel enamiku ajast väga uhkeid ja hoopis kõrgemaid käike, kui nendel tavapärane. Ülimalt kodune (parimas mõttes) suhtlemine rahvaga. Ja kogu see fluidum, mis saali kogu kontserdi aja täitis.

Ei – Kakk ei ole äge, ilus ja vägev (ei peagi olema, võib ka Lihtsalt Normaalne Inimene olla). Aga vaat Kadri on seda  kõike küll.

Muusikaelamus: Bryan Adams (jälle kord)

Bryan Adams on 65-aastane. Võiks nagu vana olla? Ja ta on käinud Eestis… mingi 6-7 korda? Nähtud on igatahes n-1 korda, viimati Saku suurhallis ca seitsme aasta eest (sellest on siin ka kirjutatud) – võiks nagu juba ära tüüdata?

Mõlemad eeldused on otse puusse. Eilne kontsert Lauluväljakul oli sama hea kui viimatine Suurhalli oma (kuigi sise- ja väliskontserti päris üks-ühele võrrelda ei saa).

Enne kontserti tehti jälle videoga pulli – kui eelmisel korral oli seal aeg-ajalt elustuv ja midagi totakat tegev Bryani näopilt, siis nüüd oli seljaga vaataja poole seisev poksija soojendusmantlis mees, kelle juures igasugu tegelased taidlemas käisid (ja kes lõpus vahetult enne avalugu samuti artistiks endaks osutus). Lõbusad killud olid aga endiselt.

Avalugu oli “Kick Ass” ja sellest juhindusid nii Bryan kui ka The Dudes of Leisure endiselt – suur osa kontserti oli tõsise vungiga (ja üldse mitte vanade hittide paraad). Ja Keith Scott mängis ikka seda jubeda juustu välimusega, ent filigraanselt kõlavat Fender Stratti (tõsi, paar lugu tehti ka Gibson Les Pauliga). Bryan ise mängis alguses paar lugu bassi, pärast oli bassimees nähtamatu (ilmselt keegi lava tagaosas – tavapärast Sol Walkerit ei tundunud seekord kaasas olevat, muu punt oli aga sama).

Vahva idee oli publiku peade kohal tiirutavad miniõhulaevad – tuuri nimiloo “Roll With the Punches” ajal poksikinnas ja eelmise tuuri “So Happy It Hurts” ajal auto. Ja “You Belong to Me” ajal kästi kaasa tantsida ning meesterahvastel ka särgid seljast võtta ja neid pea kohal keerutada. 🙂

Bryan Adams Lauluväljakul 14.08.25

Superhitid tulid siiski ka – keskel “Please Forgive Me”, lõpu eel “(Everything I Do) I Do It for You” ja lõpus “Summer of ’69”. Nii need kui ka akustilised – Bryan üksi akustilise kitarriga – lisalood “Straight From the Heart” ja üksi kolme eest lauldud (originaalis olid ka Rod Stewart ja Sting) “All for Love” näitasid, et Bryani lugu “18 ‘Til I Die” (mis ka Tallinnas ära lauldi) ongi päriselu. Ka paljud kolm korda nooremad artistid ei julgeks peale paaritunnist rokkimist encore’i akustiliselt teha. Selle mehe hääl on aga uskumatult heas seisus.

Natuke kahju oli sellest, et AC/DC alles hiljaaegu siin käis – ilmselt ei jätkunud paljudel mitme suurkontserdi jaoks ressursse. Eile oli lava keeratud laululava poole ning kuigi nii lavaesine kui ka laululava-alune olid rahvast täis, olid mastaabid siiski erinevad. Tegelikult aga endale meeldis eilne kontsert rohkem – Bryan on märksa vaheldusrikkam kui AC/DC, tollest teisest Brianist palju paremini säilinud häälega ja põrguvärgiga ka ei jahmerda 🙂 .

Nii et oli väga tore näha, et mõned veel suureks ei kasva. Ja kui Bryan 70-selt veel tuleb, siis ilmselt tuleb jälle kuulama minna.

Ümber järve

Linnatagused karuahtrirännakud jätkusid täna Männiku taga.

Männiku-Saku rattateed pidi on uhatud palju, aga sinna teisele poole pole väga sattunud. Täna siis tuhnisin natuke kaardil ning panin siis rattaga ajama. Esmalt Valdeku kaudu Liiva jaama, sealt üle raudtee (ka seni käimata kant), Liiva kalmistu tagumisse nurka (kus osutus olema täiesti puhas vene surnuaed) ja viimaks Viljandi maanteele.

Maanteed pidi uhada (eriti tipptunni kandis) polnud eriti mugav ning varsti keerasin jälle huupi ühele metsateele. Sellist kuumaastikku, nagu see kilomeeter seal, ei näe iga päev – sealt ei lähe vist isegi kehvem maastur naljalt üle… Aga rahulikult ronides pääses rattaga läbi. Viimaks oli ees lai kruusatee ja teisel pool väga ilus järvevaade.

Ronisin siis ühele poolsaarele ja puhkasin seal veidi jalgu. Fantastiliselt ilus koht otse Tallinna ääres, meenutas Viljandi järve või Tamulat – sillerdav (ja puhas!) vesi, pardid ujuvad siin-seal. Tõsi, puhkajaid oli ka sinna jõudnud ning paaris kohas oli korilaste läbu maha jäetud. Pärast kaardilt vaatasin, olin Raku järve idakaldal.

Kallast pidi sõites jõudsin esmalt tööstusrajooni ja siis sealt keerutades Valdeku tänavale välja. Sealt oli juba tuttav tee koju. Kokku tuli pea täpselt 20 km.

Bon Jovi Tallinnas

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).

Muusikaelamus: Miljoonasade 30 aastat hiljem Tallinnas

Nagu juba Toto juures mainitud sai, on selles vanuses bändid kas väga head või väga halvad. Kui tuli uudis, et üks kunagine lemmik soome bändide seas (olgem ausad, suur osa tollasest suomirokki’st oli üsna haige sonimine – aga oli mitmeid häid erandeid) jälle Tallinna tuleb, oli arvamist taas mitutpidi. Selge nostalgialaks ju, aga mis häält nad teevad? Seda enam, et Rock Cafe viimane elamus oli Europe. Aga noh, tsekkame.

Algus venis. Uksest sisselaskmine (algusaeg oli pandud nii ümmarguselt, et ei saanud aru, kas see tähendab sisselaskmise või kontserdi algust) ja hiljem ka eeskava. Alguses oli ette nähtud 30 aasta taguse kontserdi näitamine, aga keegi kasutas arvutis Windowsi ja võis arvata, mida see ühel hetkel tegi… Teine katse siiski õnnestus. Siis meenutas Urmas Vadi üsna lahedal moel kogemata trehvamist solist Heikki Saloga. Ja siis hakkas asi peale.

Esimene sett algas üsna rahulikult, aga suht algusest oli selge, et need sellid tagasi Tallinna jooma ja mütsiga lööma küll ei tulnud. Väga hea heli, ühtlaselt tasemel bänd ja mis peamine, 60-aastane Heikki Salo ei suutnud kogu kontserdi vältel vist ühtegi möödaläinud nooti tekitada. Paralleelidena meenutas Salo hääle poolest eriti alguses äravahetamiseni Jaagup Kreemi (kes oli ise kontserdil ka kohal) ning laulva jutustaja stiililt Lauri Saatpalu, teine huvitav sarnasus oli kitarrist Matti Nurro ja Bryan Adamsi kitarrimängija Keith Scotti vahel (välimus, mängustiil ja ka sarnane Fender Strat).

Aga häid lugusid tuli palju. Gagarini-lugu oli põhiosas tagant kolmas, lõpetas “Marraskuu”. Endale aga meeldisid ehk enim “Sähköinen Rouva Maa” (siin tekkis võrdlusmoment eestimaise Fixiga), “Rokkarin luu” (siin tuli Nurro kitarripartii juures meelde “Under the Bridge” ja veel mõned kuulsad lood) tagant teine lugu, kergelt kummituslik “Olkinainen” ja teine lisalugu “Kuu”. Ent igal juhul oli tegu äärmiselt hea live-esinejaga, kellelt siinsed muusikud võiks üksjagu õppust võtta.

Õnneks oli taipu teise seti keskel lava ette minna. Seal elas publik ikka tõsiselt kaasa ja seda heas mõttes. Enamik olid soomlased, eestlastest olid peamiselt esindatud nostalgiapõlvkonna inimesed. Viimasest on kahju, kuna kokkuvõttes oli tegu ühe parema siinkirjutaja nähtud saalikontserdiga. Ja ehkki paar kännissä kutti tuias ka ringi, oli seltskond üldiselt väga viisakas – muusika oli lihtsalt piisavalt hea, et tinapanemine tahaplaanile jääks.

Õhtune elamus

Tartu-Tallinn. Heas korras maantee.  Püsikiirusehoidjaga varustatud aastavanune Kia Cee’d. Roolilt juhitav stereo ja sinna ühendatud neljagigane Sansa Clip.  Kenny Marks, Petra, The Kry, Jars of Clay, Geoff Moore, Crux ja Timo Lige.  Ja pikk-pikk suvine fantastiliste taevaste vaatepiltidega päikeseloojang, mis sai otsa just siis, kui auto Laagrisse maja ette jõudis.