ITSPEA ja Bon Jovi, 3. osa

ITSPEA kursusel (mõlemas voorus, nii eesti- kui ingliskeelses) jõudsid sel nädalal esimesed aktivistid maksimumhinneteni. Kokku laekus 13 rühmatööd, nii et lugemist jätkus. Eestikeelne seltskond arutles täna turvateemadel.

Aga taustaks jätkub Bon Jovi, seekord albumiga Lost Highway 2008. aastast. Väga mõnus kantrirokialbum (salvestatud maailma kantripealinnas Nashville’is), ehkki kantrilood kipuvad olema kurva tekstiga ning siin ilmselt avaldas mõju see, et kaks bändiliiget parajasti lahutustega maadlesid. Igatahes see on taas üks bändi paremaid plaate – enda lemmik on siit konkurentsitult “(You Want to) Make a Memory”, Bon Jovi parimaid ballaade. See terve laulu kestev crescendo lööb selle loo ikka väga kõvasti pähe kinni. Meeldib ka üsna kuulsaks saanud popkantriballaad “Till We Ain’t Strangers Anymore”, mida aitab esitada kantridiiva LeAnn Rimes. Samuti “Whole Lot of Leavin'”, mis kõlab nii, nagu oleks Jon bändi vahetanud ja varase U2 etteotsa sattunud. Aga see on ühtlaselt hea album (erinevalt paarist eelmisest), kus pea igas loos on midagi kõrvajäävat – üks kahest-kolmest lemmikalbumist sellelt bändilt.

Aasta varem salvestati muide ka VH1 Unplugged -seerias üks väga hea kontsert; viimases on näha ka tublit täiendust bändi põhikoosseisule – viiuldaja Lorenza Ponce on lisaks väga korralik laulja (vt ka siin, kus ta edukalt LeAnn Rimesi asendab). Ja veel üks lugu, mida peab kuulma, on seal Bon Jovi tõlgendus Leonard Coheni kuulsast “Hallelujah”-st.

Juba aasta hiljem ilmus The Circle, mis toob tagasi bändi klassikalise rokikõla, samas on avalugu “We Weren’t Born to Follow” häirivalt sarnane vahepealsete igavavõitu albumite (These Days, Crush, Have a Nice Day) avalugudega. Sama võib öelda ka terve plaadi kohta – kuulatav, aga eelmisest selgelt nõrgem ning ühtki otsest lemmikut siit ei leia.

2013. aasta album What About Now algab hoogsa rockeriga “Because We Can” hoopis mõnusamas võtmes kui eelmine (kõlab pigem varasema New Jersey moodi). Plaaditäis vaikseid mõtisklusi (sekka mõni hoogne lugu ka) ning sarnaselt Lost Highway-ga on terve plaat hea kuulamine (aga see ei ole kantri-, vaid Tom Pettyt meenutav USA südamaarokk ja Bob Dylani või Springsteeni moodi “luule muusika saatel”) – kui, siis jääb albumi kesk- ja lõpuosa natuke juba liiga rahulikuks (tuleks vahepeal mujalt midagi vahele kuulata). Lisaks avaloole meeldivad enam “Amen” ja “The Fighter”. Kahjuks on see viimane plaat, kus Richie Sambora kaasa teeb.

2015 tuli Burning Bridges. Sambora oli läinud, plaadil mängib soolokitarri paari viimase plaadi produtsent John Shanks (kes käis teise kitarristina ka Tallinnas) ja esialgu stuudiomuusiku rollis Phil X (õige nimega Theofilos Xenidis, kreeka juurtega kanadalane) – näiteks taas “It’s My Life” tüüpi loos “We Don’t Run” on kitarristi käekiri ikka tuntavalt teistsugune kui varem. Enim meeldib “Saturday Night Gave Me Sunday Morning”, mille “kurat, mu pea valutab!”-tekst on paras paar vana superhitiga “Bed of Roses”. Ja lõpus olev nimilugu on puhta lorilauluks keeratud (selle paralleelina meenub ühe inglise härrasmehe samakõlaline lugu ühest üldlevinud, ent sügavalt ebatsensuursest tegevusest). 🙂

Seni eelviimane on 2018. aasta This House Is Not for Sale (kuulasin kahe lisalooga uusversiooni, algne ilmus 2016), millega samanimeline kontserttuur tõi bändi ka Tallinna (Phil X ja viimaks ka Hugh McDonald said selle plaadiga bändi pärisliikmeteks). Avalugu on taas hoogne ja mõnus “When We Were Us”, aga plaadi rokisaund on taas kuuldavalt erinev Sambora ajast (ilmselt kasutatakse nüüd rohkem kaht kitarristi kui varasemalt). “Walls” on pannud põhilise meloodiakäigu pihta Michael W. Smithilt ja tolle versioonist ühest suurimast gospelhitist “Awesome God”. Nimilugu on natuke Desmond Childi käekiri (“You Give Love a Bad Name”), ehkki tegelikult tema siin enam tegev ei ole. “New Year’s Day” kõlab nagu Samu Haberi ja Sunrise Avenue “Hollywood Hills” (üldse tundub, et David Bryan kasutab siin plaadil palju enam sünti kui klaverit). Ütleks nii, et suurel osal plaadist on energia endine, laulu ja pillimängu tase ka, aga laulud on taas kord üsna väheütlevad “nagu-oleks-juba-kuulnud” -meloodiad. Õnneks on plaadi lõpuosas inspiratsioon mõnel määral tagasi tulnud: “Scars on This Guitar”, “God Bless This Mess”, “Reunion” ja “Come On Up to Our House” on kõik üsna head lood.

Seni viimane Bon Jovi album on aastanumbri järgi lihtsalt 2020. Algab taas kord rohkem “igavate plaatide” stiilis. Teine lugu on aga taas kantripoolne “Do What You Can”, mis on pandeemialaulu kohta üllatavalt hoogne (see kitarri- ja sündiriff võiks pigem Shania Twaini oma olla). Üldse on Jon siia plaadile päris palju poliitikat sisse toonud, sealhulgas ka üsna kahtlasesse paati ronimist (“American Reckoning” ei ole samas muusikaliselt halb lugu, natuke Bruce Springsteeni “Philadelphia” kanti). Loodetavasti ei hakata sellega tulevikus vinti üle keerama (sama käib ka Springsteeni kohta).

Jällegi üsna aukartustäratav karjäär neil sellidel. Tõsi, võrreldes mõne teisega, kellest siin varem kirjutatud, on nad ehk natukene rohkem ajale alla jäänud. Aga Tallinna kontsert oli ikkagi väga vahva elamus.

ITSPEA ja Bon Jovi, 2. osa

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Täna uuriti tugitehnoloogiat ja paljude jaoks oli see tõsine “ahaa”-elamus (mis oligi asja mõte). Aga kokkuvõttes oli lugemist nelja Bon Jovi albumi jagu.

Järgmine plaat on These Days 1995. aastast. See on avaloost alates (üsna stereotüüpne joru teemal “Kus Jumal siis oli, kui…” – väidetavalt kirjutatud peale seda, kui Richie Sambora oma limusiini aknast mingit vaest paika silmas) kõige halvatujulisem Bon Jovi album. Iseenesest korralik rokiplaat, müüs ka hästi. Bassi mängib nüüdsest Hugh McDonald, keda bänd aga kaua aega päris omaks ei võtnud – sai pärisliikmeks alles 2016. aastal. Lemmikute hulka loeks siit vaid plaadi kolmanda loo, “This Ain’t a Love Song” ja viienda, Bruce Springsteeni mõtlikke inimsuhteballaade meenutava “Lie to Me” (ehk võiks lisada ka nimiloo ja lõpupoole oleva kantrirokilõhnalise “Hearts Breaking Even”).

Siis läks vahepeal päris palju aega, enne kui 2000. aastal ilmus Crush. Saundi on püütud ajakohastada (eriti avaloos – ütleks, et tulemus on nii ja naa) ja see aitas kaasa läbimüügile noorema seltskonna seas – mitu tolleaegset tiinekat on öelnud, et “It’s My Life” oli ikka tõsiselt Suur Asi (mina ütleks jällegi, et nii ja naa – hea lugu, aga mitte otseselt lemmik). Enda eelistus on taas kolmas lugu, jällegi vana kooli ballaad – “Thank You for Loving Me”. Ilus, lihtne ja väga hästi lauldud; albumiversioonis on ka ABBA stiilis wall of sound-taust põnevalt tehtud. Teine lemmik on klassikaline rocker (mis on ühelt poolt tüüpiline Bon Jovi, aga võiks kõlada üsna loomulikult ka näiteks Bryan Adamsi esituses) “Just Older” – kui nimilugu oli tiinekatele, siis see on heas mõttes kändude lugu (ka teksti poolest). 🙂 Ja pika nimega “Captain Crash & The Beauty Queen from Mars” meenutab tugevasti Jamesi hitti “Sit Down”.

Edasi tuleb Bounce aastast 2002. 9/11 juhtus üsna Bon Jovi koduõues (New Jersey on suht sealsamas) ning see album on sellest kõvasti mõjutatud. Valjemate lugude saund on raskem, samas on suur osa plaadist mõtlikud ballaadid. Ühtki nii suurt hitti kui varasematelt plaatidelt siit ei tulnud, ehkki plaat tervikuna oli edukas. Ise ütleks, et kogu plaat on kuulatav, aga lemmikuid välja tuua ei oskaks. Tundub ka, et siin on päris palju “taaskasutust”, mitmete vanade hittide motiivid on uuesti sisse toodud (eriti nimiloos).

Viimasena jõuab täna ära kuulata 2005. aasta Have a Nice Day, mis algab nimilooga samas võtmes kui Crush, samas on see mõneti sarnane joriseva These Days -plaadiga. Suurim hitt oli ilmselt nimilugu, endale aga meeldib ilmselt enim pauerballaad “Welcome to Wherever You Are” ja kantrilugu “Who Says You Can’t Go Home”.

Jätkub nädala pärast…

 

ITSPEA ja Bon Jovi, 1. osa

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpule jõudma. Kahe nädala pärast tuleb eriti suur lugemine, kui rahvas ka enda rühmatööd valmis saab. Täna veel pääses natuke kergemalt. Aga HCI teemadel kirjutati päris palju head lugemist.

Sel korral võtab ette jälle natuke rokilikuma rea ehk veel ühe vana lemmiku, Bon Jovi. Jälle üks väga pika karjääriga bänd, kes viimaks õnnestus mõne aja eest ka Tallinnas ära näha (kahjuks küll ei näinud siin enam Richie Samborat, ehkki ka asemele tulnud Phil X on korralik kitarrist). Üldiselt on nad ajanud läbi ajaloo äratuntavalt oma, klassikalise roki ümber keerlevat rida (aeg-ajalt astutud mingisse suunda natuke eemale). Aga head muusikat on tehtud palju ning Jon Bon Jovi oli enda parimatel päevadel ikka väga hea rokklaulja.

Alustab siis algusest ehk 1984. aastal ilmunud bändi enda nime kandvast albumist. Stiililt võiks see minna ehk omaaegse pop-hevi alla, ehkki mingil ajal popid olnud “mehed sukkpükstes” ehk glämmrokkarid ei ole Bon Jovi kunagi olnud (tõsi, ajastutüüpilisi soenguid võis küll näha). Samas ei ole neil kunagi visuaal väga esikohal olnud ning plaat mõjub täiesti ausa rokina ka üksnes kuulamisel. Peale avaloo “Runaway” ei ole need lood väga palju enam hiljem esitamist leidnud, ent on korralikud ja samas selgelt äratuntavalt Bon Jovi lood – nii et kui keegi praegu võtaks nooremale seltskonnale neid serveerida kui “Bon Jovi uusi lugusid”, ei oleks seda kuigi raske uskuma jääda. Koosseis oli juba tollal suuresti seesama, ainult bassi mängis alguses Alec John Such ning klahvimängija nimeks kirjutati David Rashbaum (mees on aga seesama – hiljem kasutab ta enda esinejanimena lihtsalt kaht päris-eesnime: David Bryan).

Edasi tuleb juba järgmisel aastal 7800° Fahrenheit (tähistab väidetavalt temperatuuri, mille juures kivid sulama hakkavad, üle 4000 kraadi Celsiuse järgi; inglise keeles on siin ka mäng sõnaga rock). Aga bänd ise seda plaati ei armasta – produtsent olla liiga palju pähe istunud ja ette kirjutanud, mida ja kuidas mängida. Avalugu “In and Out of Love”, mis ilmselt on teistest veidi kuulsam, kõlab pigem nagu KISS (või Stryper) ning kogu plaat kõlab suhteliselt võõralt (ehkki kõik lood on kirjutanud Jon koos teistega; ainus bonjovilikum on vist Only Lonely). Ent korralikku kitarritööd kohtab siin palju ja lugudelgi pole tegelikult midagi häda. Endale ehk meeldib enim power-ballaad “Silent Night” (ei, see ei ole “Püha öö”).

Bändi suur läbimurre tuli 1986. aasta albumiga Slippery When Wet, mis on siiani nende enimmüüdud plaat. Neli suurt hitti – “You Give Love a Bad Name”, “Livin’ on a Prayer”, “Wanted Dead or Alive” ja “Never Say Goodbye”. Siin plaadil osaleb esimest korda mitteametlikult Hugh McDonald, kes pidi edaspidi üha enam Alec John Suchi asendama ja jäi väga kauaks bändi “külalisliikmeks”. Saund on veidi mahedam kui varem, aga see on siiski selge rokiplaat (ei saa aru tüüpidest, kes selle popi alla panevad – kuulake Sambora soolosid, toruninad!) ja bändi kõla on jäänud suuresti samaks ka edaspidi.

1988. aastal ilmus New Jersey, mille perestroika-ajastu näitena andis omaaegses N.Liidus välja ka plaadimonopol Meloodia (esimese ametliku USA plaadina). Ka see oli väga edukas album ning “Lay Your Hands on Me”, “Bad Medicine” ja “Born to Be My Baby” kõlasid aastaid hiljem ka Tallinnas. Endale aga meeldivad rohkem pigem pauerballaad “Living in Sin” (igihaljas vanemate vastu mässamise lugu, huvitav harmoonia) ja kantriroki alla minev “Stick to Your Guns” (eriti hea on vaiksem alguseosa enda suitsuse orelisaundi ja akustilise kitarriga).

Neli aastat hiljem (vahepeal laskis Jon välja ka sooloalbumi Blaze of Glory) ilmus Keep the Faith, kus Bon Jovi on rohkem klassikalise roki rea peal – juuksed jäid lühemaks ja laulud läksid pikemaks. Plaadi alguse “I Believe” kõlab isegi veidi U2 moodi. Aga siin on jällegi mitu hittlugu – “In These Arms”, “Bed of Roses” ja nimilugu on ilmselt kõige kuulsamad. Üheks lemmikuks on siin aga Bon Jovi magnum opus “Dry Country”, mis on natuke sugulane  Zeppelini “Stairway to Heaveni” ja GnR “November Rainiga” (ligi 10 minutit pikk!). Saundilt ja loomult aga meenutab ta pigem varasemat lugu “Stick to Your Guns”, aga kahe pika soolo ja eri tempodes osadega. See on klassikaline jutustav ballaad naftatööstuse allakäigust ja selle mõjust paljudele lihtsatele ameeriklastele keskosariikides. Veel üks hea lugu, mis võinuks olla tegelikult eelmisel albumil, on “I Want You”.

Jätkub nädala pärast…

Bon Jovi Tallinnas

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).