Kakupäev

Loomaaed tegi lõppenud nädalal reklaami, et laupäeval korraldatavat seal kakupäeva. Tuli loomulikult vaatama minna. Päris vahva oli teisi kakkusid näha, pealegi rääkis seal üks asjatundlik noorhärra inimestele nendest lindudest igasugu huvitavaid asju.

Näiteks habekakk nägi üsna akadeemiline välja (lisaks võiks eeldada teatavaid sidemeid Anonymouse-nimelise rühmitusega):
üks väärikas habekakk

Teisalt nägi sealsamas ligidal ka üht tölli, kes ilmselt oli pruukinud väljendit “ma söön oma mütsi ära, kui…” ja siis sellega orki lennanud:

jäi mütsist ilma

Igatahes oli vahva jalutuskäik.

Aitäh!

Tänasega läks sisuliselt kinni kolledžis asuv BitStopi kohvik. Hirmus kahju on – nagu juba öeldud, oli see Kaku lemmiksöögikoht:
* väga head söögid (tihti täiesti restoranikraam)
* erinevalt mõnest muust paigast sai kindlalt gluteenivaba ninaesist
* vahva nimi ja logo (viimase osas oli natuke Kaku nokk ka mängus – “We hack food” tuli tegelikult siitpoolt)
* kriidisein, kuhu sai joonistada ja lolle värsse kirjutada
* ja muidugi “kahe peaga lohe” ehk Anneli ja Krista. Seal lennanud tekst sobinuks sageli mõnda püstijalakomöödiasse…

Paar pilti ikka ka:

BitStop
Suur seinalogo

BitStop
“Like it!” kriidiseinal

Anneli ja Krista
Peategelased: Anneli ja Krista

Kakk ütleb suure aitüma ja soovib edu edaspidiseks!

Kes seda sööb?

Eile käisin üle mõne aja kolledžis kohal. 5. korruse köögi külmikus avanes selline pilt:
Whiskas külmkapis

Tekkis küsimus, et kas a) oleme uue karvase kolleegi saanud (kohata ei õnnestunud) või b) keegi senistest kolleegidest tarvitab üllatavaid toiduaineid. Viimasel juhul oleks asjakohane hoiatav tsitaat Martin Riggsilt (“Surmarelv 3”), kes tarbis koerakrõbuskeid:

Martin: I’m only smoking to take my mind off my dog biscuit problem.
Roger: What dog biscuit problem?
Martin: Well, I been chasing more cars lately and uh, y’know, when I try and lick my balls I keep falling off the couch.

Kui nüüd selgub, et keegi kemmergus liiva laiali loobib või köögist surnud hiiri hakkab leidma, siis võib sama probleem olla.

Jälle Taanis

Kakk käis jälle üle pikema aja Taanimaal Vita ja Krisi perel külas. Noorhärra William on nüüd ikka juba palju pikem kui viimati ning sai Onkel Ugle’ga – see on Kaku taanipärane nimi – juba mõned fraasid inglise keeles räägitud (oli just hiljuti hakanud English’it õppima). Võrreldes kunagise ajaga (kui sealkandis esmakordselt sai käidud ja muidugi veel nondest omaaegsetest Norra noortelaagritest üheksakümnendatel) on reisimine muidugi äratundmatuseni lihtsamaks muutunud – nüüd pole nädalavahetuseks Silkeborgi kanti põrkamine enam mingi probleem (eeldusel, et pileti saab pikemaks ajaks ette osta).

Lendamine läks üldiselt kenasti, ehkki lennuvahendiks oli planeeritud kõigi nelja otsa puhul (Riia ja Billund) “ventilaator”, mitte reaktiivlennuk. Ainus häiriv tegur oli täiesti üle võlli reklaamiplokk Taani lennates – lätlased (airBaltic) lasid lennukiraadiost sellise koguse valju ja süüdimatut reklaammula, mis hakkas juba – taas kord – “Idiokraatiat” meenutama. “Would you like to try our EXTRA BIG-ASS TACO? Now with more MOLECULES!”…

Aga taaskohtumine Billundi lennujaamas oli hästi tore. Ja pererahva kodu Silkeborgi külje all on sama armas koht nagu varem. Kassidega (keda praegu seal ainult üks on) kommunikeerumise võime on õnneks ka säilinud. Nii et kõik läks nagu valatult (isegi kaasavõetud üsna ehkupeale suurustega t-särgid läksid täppi). Sai kõvasti klaverit mängitud, va juutuubist pererahvale eestlaste viimase aja üht lemmikut “Puuluupi” tutvustatud ja itiprobleeme lahatud. Viimast isegi ootamatult palju – majas oli palju hooldamata arvuteid ning kahjuks ka üsna suur teadmatus. Arvestades seda, et noorem härrasmees on just jõudmas netilollustega suurema kokkupuutumise vanusesse, on see üsna riskantne – natuke üritasin seda pererahvale selgitada ka (jagasin enda materjale ja lubasin järgmisel korral rohkem õpetada). Praegu jäi aega vaid masinatest (sh moblad) varukoopiate tegemiseks ja uue printeri ülesseadmiseks (käisime laupäeva õhtul kohalikus Elgiganteni tehnikapoes, mis meenutas üksjagu meie Euronicseid). Nii et häkkimise peale kulus suurem osa laupäevast ning pühapäeva hommik takkapihta.

Pühapäeval oli aga õnneks ilus ilm ning eelnevalt plaani võetud paadisõit Aarhusis võiski alata – pererahvas on osanik ühes sealses n.ö. jahiühistus, kus kamba peale on purjepaat soetatud ja seda saavad siis kõik kasutada (selgi retkel oli lisaks meie neljasele seltskonnale veel viis eri vanuses härrasmeest). Mere peal oli üsna tuuline ning külm ronis naha vahele – õnneks sai kuuma kohvi ning kaasas oli piisavalt lisa-riidevarustust. Esmakordselt õnnestus meres hüljest näha (isegi kahte) – Eestimaal on merele satutud küll, aga sellist elukat pole varem kohanud.

Tagasiteel otsustasin esmakordselt n.ö. mobiil-pardakaarti proovida ja isegi õnnestus (ehkki Linux arvutis ja LineageOS mobiilis tekitasid küsimuse, kas kusagil jälle tõrget ei teki). Pass2U lahti, kaart ekraanile ja vastu lugejat – tehtud. Küll aga juhtus mingi jama tagasiteel Riia lennujaamas – va ventilaator alustas maandumist, siis tõmbas noka üles ja kukkus mööda perimeetrit uhama. Eemalt õnnestus 4-5 teist lennukit näha sama tegemas. Kui lõpuks maha jõudis, oli pool tundi läinud ja Tallinna lennukini esimese tabloo järgi neli minutit aega. Hirmsa leekimisega õigesse väravasse jõudes selgus muidugi, et ka seda lendu oli edasi lükatud. Väikeseks kompensatsiooniks anti ette – üllatus, üllatus – täiesti sinimustvalge (aga ikkagi airBalticule kuuluv) Airbus, mille kiirus suutis natuke ajakadu tasa teha. Samas muidugi on praegustes oludes arusaadav, miks lätakad nende De Havillandi ventilaatoritega lendavad – pardaajakirja järgi on nende kütusekulu tunnis Airbusist kaks ja Boeingust isegi viis korda väiksem (kiiruses jäädakse muidugi veidi alla, aga kütusesääst tuleb siiski korralik). Nii et kojujõudmine hilines ehk pool tundi ja toimus ca tund peale keskööd.

Kokkuvõttes oli hästi vahva reis. Sai natuke pingeid maha tõmmata.

APDEIT 20.11: pilt ikka ka. Hispaania lipp Williami käes sümboliseerib Victorit, kes paraku seekord tulla ei saanud.

Vita pere lennujaamas