Kaku ajaveeb
Vanasti olid hommikuti raadios naljaminutid. Nüüd on USA rubriik kella üheksastes ERR uudistes.
Tegelikult ka: juba kaua aega on ERR USA korrespondendid sarnanenud inimesega, kes üritab sulle iga päev üht ja sama (juba algselt mitte väga naljakat) anekdooti rääkida. Lõpuks muutub jube tüütuks.
… “need on kanged lendama. Rohkem sõnu ma ei oska, hakkan jälle otsast peale. Sitasitik, heinaritsik…”
See lastelaul tuli meelde, kui juhtusin eile juhuslikult autoraadiost seda saadet kuulama. Meelega enam ammu sinna peale ei keera, aga kuna nüüd kõrvu jäi, siis imestaks: kui kaua võib ühe kõne ümber rumalusi heietada?
Kokkuvõtlikult seega:
* laulupidu oli kõigist vasakpoolikute punnitustest hoolimata ilus
* Tõnis Lukase kõne oli asjalik
* enamik eesti ajakirjandust on endiselt ebaintelligentne, pugejalik ja kõvasti vasakule kaldu.
Näib paraku, et peavoolumeedia püssirohi pole veel otsa saanud…
Täna autoraadios kanaleid klõpsides sattusin Kuku peale. “Vox populi” ehk rahva käest igasugu asjade küsimine. Ja olge lahked, tänane küsimus: “Millist uue valitsuse ministrit teie ametisse ei kinnitaks?”. Auväärsed, palun küsige järgmine kord: “Milline Eesti ajakirjanik tuleks teie arvates päevapealt lahti lasta?”. 😛
Ühelt poolt on see erameedia – Kuku laulab kodanik Luige pilli järgi ja tal on igasugune õigus seda teha (kuri on karjas siis, kui sama malliga läheneb ERR, mis peaks idee poolest justkui neutraalne olema). Teisalt aga näitab see, et Eesti ajakirjandus on täis masstoodanguna “rahvusülikoolis” vorbitud indoktrineeritud androide – ja see ei ole asi, mille üle uhkust tunda.
APDEIT 19.04 – üllatav, et see ära arvaldati (tõsi, paywalli taga). Näib, et mõned mõtlevad üsna samamoodi.
Kuna Kakk on piisavalt vana, et mäletada, siis sai kirja pandud mõned sarnased ja erinevad jooned umbes 1985. aasta ER/ETV ja praeguse aja ERR vahel. Tuli päris põnev loend.
Mis on sama:
Mis on teisiti:
APDEIT: Ilus võrdlusmoment anti kohe järgmise esmaspäeva hommikul:
Et jalg on ikka alt ära ja erinevaid madinakunste harjutada kuigi palju ei saa, siis tuli mõte vahelduseks natuke jõutrenni teha. Kunagi keskkooli ajal sai seda üsna aktiivselt tehtud ja kui nüüd tuli kolledži meililisti [L] Gymleco pakkumine, otsustasin sellest kinni hakata.
Teine nädal läheb ja senised muljed on väga head. Hommikune trennipakett + kolledži soodustus annab igati mõistliku hinna, saal on korralik, pesemisvõimalused igati viisakad. Ainult varajane tõusmine (et enne tööd trenn tehtud saada) on aeg-ajalt raske. Hommikuse aja pluss on ka see, et vahel on terve saal personaalselt enda päralt, vahel on 1-2 inimest veel. Pesuruumis mängib väga mõnus rahustav muusika, saalis harilikult Radio Mania (jutu tase on nii ja naa, aga vähemalt muusika on normaalne). Jama on aga olnud paaril korral, kui ilmselt mõni varasem klient on lasknud raadio Power Hit Radio nimelise pornokanali peale keerata. Siis saab hea tõestuse muusika reaalse mõju kohta inimesele, selle jubeduse peale langeb vorm tuntavalt. Õnneks saab peale teiste lahkumist paluda jaama vahetada (ei ole tahtnud teistele oma maitsega pähe istuda).
PHR on ikka tõesti nähtus omaette. OK, õhtuti mõnes klubis on sedalaadi helid ehk täitsa teretulnud (neile, kes tantsida tahavad). Aga pagana pihta, kohe hommikul lasta pooletoobist tümakat (ja pidevalt)…? Tekkis kange tahtmine pakkuda jaamale tunnuslauseks “Neile, kelle riist on suurem kui aju”. 😛