Jõusaalijõrin

Viimasel ajal on jõusaalis tõsiselt häirima hakanud üks aina leviv epideemia. Tuleb kodanik saali, istub mingile pingile või masinale ja hakkab siis… telefoni näppima. Ja näpib 5-10 minutit järjest. Siis heal juhul teeb ühe seeria harjutust – ja näpib jälle sama pikalt. Nii kestab see 3-4 tsüklit, masin/pink on terve selle aja loomulikult kinni.

Eile õhtul oli saal üsna tühi (laupäev ikkagi), aga nagu kiuste istusid MÕLEMA jalapingi peal sedasorti eksemplarid. Mõlemal olid loomulikult klapid peas, seega kommunikeerumine oli ka takistatud.

Saalis on suured sildid, millel on mobla pilt punase keelumärgi sees. Niipaljukest aitab, et valjuhäälset mulinat tihti ei esine. Aga ka see on ära kuuldud, paar korda lausa otse keelumärgi all…

Ja demograafia on ka lai. Iga vanuse, soo, nahavärvi ja emakeelega (tõsi, mõned domineerivamad grupid esinevad küll).

Kodanikud, kutsuge mõistus vahelduseks koju ja tehke saalis parem trenni (lisaks kaastreenijate kurjaksajamisele ei ole nii pikkade pauside puhul ka jõutrennil suuremat mõtet).

Tagasi saalis

Jõusaalitrenniga jäi umbes aastane paus sisse – vahepeal ei julgenud ise sinna minna, vahepeal oli klubi üldse kinni ja nüüd viimane kuu aega oli tööl selline hullumaja, et trenni jaoks ei jäänud praktiliselt üldse aega.

Täna sai siis üle pika aja jälle kohal käidud. Saalis oli kõik vanamoodi ja mõned tuttavad näod olid ka alles. Otsene jõud oli üllataval määral säilinud, kuid jõuvastupidavus oli metsa läinud – keha andis signaali, et “kuule, aitab küll” vaat et tavapärase trenni keskpaigas. Aga vähemalt lõpus ratast sõites püsis pulss kenasti 120-125 peal.

Kardetavasti jätkub va lauamäng ka sel sügisel uue hooga, nii et tuleb aega hästi ära kasutada ja vorm uuesti üles saada.

Tagasi jõusaalis

Vahepeale jäi operatsioon ja ligi neli kuud trennipausi koos valuvaigistite ja muu toredusega (valuvaigistid on tegelikult siiani peal, pikkamööda tuleb välja minna), peale oppi tekkis veel ka külmunud õla sündroom ehk õlaliiges jäi kinni. Alguses ei saanud kätt kõhust kõrgemale, praegu saab juba isegi vanarooma tervituse kõrguse kätte – loomulikult suure punnimise ja venitamise tulemusena. Et nii ortopeed, perearst (tegelikult lausa kaks, kuna Kaku paikapanekuks tuli kolleeg appi võtta) kui füsioterapeut soovitasid ainsa toimiva lahendusena liigutamist, siis tekkis täna plaan tagasi  jõusaali kolida.

Esmalt pikemat sorti soojendus trenažööriruumis – 20 minutit jalgratast ja teine 20 sõudepinki  – mõjus üllatavalt… tavapäraselt. Nagu polekski eriti pausi vahepeal olnud. See andis julgust juba päris saali kolida. Ja ka seal tuli suur osa harjutusi päris normaalselt välja – teha ei saanud õlgu (arusaadav), rinnalihaseid sai treenida üsna minimaalselt, biitsepsikangil olid 2,5-kg kettad ning tegemata jäi alakõhupukk, kus keharaskuse toetamine küünarnukkidele viib raskuse samuti õlgadesse. Kõik muu – ala- ja ülaselg, triitseps, jalad, kõht – toimis, nagu oleks pausi olnud nädalake. Isegi 3×5 deadlifti 50-se kangiga kannatas ära.

Kui ülehomseks mingi “ishias sisse ei löö”, nagu Joosep ütles, siis lasen edasi.

Tähelepanek jõusaalist

Kakk on sellest nädalast jälle tööl ja nüüd tuleb taas jõusaalis hommikuti käia (puhkuse ajal võis suht suvaliselt – GymLeco tegi suveks ka “kaks ühe hinnaga” pakkumise, kaks kuud piiramatut aega ühe hinnaga).  Seetõttu tundus tänahommikune seltskond kohe märgatavalt erinev suvisest päevasest pundist – neljast parajasti saalis olnud kutist olid kolm prillidega, kõik aga tundusid olevat mingi akadeemilisema ala esindajad (tudengid ehk mitte – õppeaasta pole veel alanud, tõenäolisemalt oli tegu töölkäivate erialainimestega). Kõik näisid olevat heas vormis, kuid see polnud kahtlemata tavapärane jõusaaliseltskond.

Ilmselt on hiljuti meediast läbikäinud uudisel tõsi taga ja eesti mehed ongi end hädaga liigutama hakanud (kuna haige olla käib majanduslikult üle jõu). Kas aga selle tulemuseni jõudmiseks peab riik enda meditsiinisüsteemi täiega sinnasamusesse keerama, on iseküsimus…

Jõusaalis

Et jalg on ikka alt ära ja erinevaid madinakunste harjutada kuigi palju ei saa, siis tuli mõte vahelduseks natuke jõutrenni teha. Kunagi keskkooli ajal sai seda üsna aktiivselt tehtud ja kui nüüd tuli kolledži meililisti [L] Gymleco pakkumine, otsustasin sellest kinni hakata.

Teine nädal läheb ja senised muljed on väga head.  Hommikune trennipakett + kolledži soodustus annab igati mõistliku hinna, saal on korralik, pesemisvõimalused igati viisakad.  Ainult varajane tõusmine (et enne tööd trenn tehtud saada) on aeg-ajalt raske. Hommikuse aja pluss on ka see, et vahel on terve saal personaalselt enda päralt, vahel on 1-2 inimest veel.  Pesuruumis mängib väga mõnus rahustav muusika, saalis harilikult Radio Mania (jutu tase on nii ja naa, aga vähemalt muusika on normaalne).  Jama on aga olnud paaril korral, kui ilmselt mõni varasem klient on lasknud raadio Power Hit Radio nimelise pornokanali peale keerata.  Siis saab hea tõestuse muusika reaalse mõju kohta inimesele, selle jubeduse peale langeb vorm tuntavalt.  Õnneks saab peale teiste lahkumist paluda jaama vahetada (ei ole tahtnud teistele oma maitsega pähe istuda).

PHR on ikka tõesti nähtus omaette. OK, õhtuti mõnes klubis on sedalaadi helid ehk täitsa teretulnud (neile, kes tantsida tahavad). Aga pagana pihta,  kohe hommikul lasta pooletoobist tümakat (ja pidevalt)…?  Tekkis kange tahtmine pakkuda jaamale tunnuslauseks “Neile, kelle riist on suurem kui aju”. 😛