… Charlie. Ehk prantslaste keeli je ne suis pas Charlie. Tegelikult polnud mul kuni eelmise nädalani Charlie Hebdo olemasolust aimugi. Ja tore oli, et ei olnud – ehkki surnutest tuleb üldiselt head rääkida, siin see võimalik ei ole.
Ent kui on valida kamba infantiilsete vanameeste ning nende tapjate vahel, siis pigem eelistaks infantiilseid vanamehi. Charlie Hebdo oli ära teeninud kallurikoormatäie värsket sõnnikut enda esiukse ette (varustatud sildiga “et teil ikka oleks, mida loopida”), aga mitte tinarahet.
Igatahes pole kaua aega nii kahetisi tundeid olnud. Ja kui peab kellegagi identifitseeruma, siis pigem je suis Ahmed. Ehk moslemist politseinik, kes enda usu mõnitajaid kaitstes surma sai. Tema on sõnavabaduse näide, mitte Charlie.